Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Erakonnad, lõpetaks selle ristiisa mängimise ära
Oma suva järgi katuseraha jagamine on näide poliitkultuurist, mis on omane pigem meist ida pool asuvatele riikidele.
Valitsuse poolt riigikokku saadetud järgmise aasta riigieelarves eraldatakse regionaalseteks investeeringuteks ehk nn katuserahaks ligi 30 miljonit. Valimisteaastale kohaselt on seda kordades rohkem kui varasematel aastatel.
Äripäev leiab, et kuna katuseraha jagamise kriteeriumid ei ole läbipaistvad, on sisuliselt tegemist lihtlabase häälte ostmisega ning selline maksumaksja raha ebamõistlik kasutamine tuleb lõpetada.
Katuserahadest on põhjust rääkida igal aastal riigieelarve menetlemise ajal, kuid tavapäraselt jääb selle erakondade suva järgi otsetoetustena laiali jagatava raha hulk 4–5 miljoni euro juurde. Seekordne 30 miljonit näitab ilmselt kaht asja – esiteks on valimised lähenemas ja teiseks on riigieelarves hea maksulaekumise tingimustes vaba raha liiga palju.
Poliitikud probleemi ei näe
Valitsusliidu liikmed ise kummalisel kombel sellises helde käega rahakülvamises probleemi ei näe. "Need on erinevad investeeringud, mis pole üle öö lauale tulnud, vaid ministrid ja ametnikud on neid probleeme näinud ja need ettepanekud lauale pannud," selgitas peaminister ja Keskerakonna esimees Jüri Ratas ERRile antud intervjuus. Sotsiaaldemokraadist kultuuriminister Indrek Saar astus sammu veel kaugemale ja kinnitas Päevalehele antud intervjuus, et on valmis saama risti löödud, kui öeldakse, et see on odava populaarsusega häälte ostmine.
Sellised reaktsioonid näitavad, et poliitikud on tõsimeeli sisse elanud riigiisa rolli, mis justkui lubaks neil patroneerivalt ülalt alla vaadates truudele riigialamatele oma suva järgi hüvesid jagada. Tublimatel pead silitada ja ulakamaid kõrva tagant tutistada. Selline isakeste kultuur ei ole aga demokraatlikule riigile omane. Riigieelarvesse kogutud maksumaksja raha ei kuulu poliitikutele ning selle jagamise kriteeriumid peavad olema läbipaistvad ja kõigile üheselt mõistetavad. Kui ministrid ja ametnikud näevad mõne valdkonna rahastamises probleeme, siis tuleb leida raha selle valdkonna täiendavaks rahastamiseks ning jagada see selgete reeglite alusel.
Miks saab riigieelarvest 150 000 eurot just Loksa linn kultuurikeskuse rajamiseks? Eestis on 47 linna – kas Loksa on tõesti ainus, kus veel kultuurikeskust ei ole? Kas Setomaa vald on ainus Eesti 183 valla seas, kus ei ole oma Vabadussammast? Kui nii, siis oleks ehk veerand miljonit riigieelarvest selle ebaõigluse kaotamiseks õiglane eraldis. Või on asi hoopis selles, et peaminister lubas isiklikult selle raha setudele leida ja nüüd sõnapidaja mehena leidiski. Paraku ei ole see tema raha, mida lahkelt lubada.
Ei ole demokraatiale kohane
Keegi ei tea veel täpselt, millega hakkab tegelema loodav Eesti pere sihtkapital, kuid miljon eurot on riigieelarves selle jaoks juba olemas. Ja kindlasti on olemas ka inimesed, kes seal tööle hakkavad.
Kui traditsioonilist riigikogu erakondade jagatud katuseraha on muu hulgas põhjendatud sooviga anda ka opositsioonile võimalus otsustada mõne rea üle riigieelarves, siis sellist massiivset valitsuserakondade rahakülvi ei saa kuidagi õigustada. See on näide poliitkultuurist, mida harrastatakse peamiselt meist ida, mitte lääne poole jäävates riikides ning mida võib nautida "Ristiisa" raamatutes ja filmides. Selline tänuvõla kaudu valitsemine ei ole demokraatlikule riigile kohane ning on kurb ja ohtlik, kui poliitikud sellest tõepoolest ise aru ei saa.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.