Bürokraatia nöörib kannatanut topelt

Täitemenetluse seadustik näeb ette, et kui kohus on mõistnud kellegi kasuks välja rahalise hüvitise, ei laeku see potentsiaalsele saajale automaatselt, vaid hüvitse saamiseks peab ta pöörduma kohtutäituri poole ning algatama täitemenetluse. Kohtutäitur saab täitemenetluse seadustiku kohaselt menetluse läbi viia ja raha välja nõuda vaid sissenõudja täitmisavalduse alusel, millele peab olema lisatud täitedokument näiteks jõustunud kohtuotsuse näol. Kehtib see nii tsivliil- kui ka kriminaalasjade puhul.

Äripäeva hinnangul tekitab see kohtusse pöörduva kahjukannataja jaoks liigset bürokraatiat ning sunnib lisaks kohtus õiguse nõudmisega kaasneva ressursi raiskamisele tegema ka pingutusi lõpuks saadud positiivse lahendi rakendamiseks. Olukorda aitaks muuta kohtuotsuse automaatne täitmisele pööramine ning väljamõistetud kahjusumma laekumine kannataja kontole ilma kohtutäiturite uksi kulutamata. Nii kaoks ka ebavõrdsus olukordades, kus kannatajaid on palju ja osa neist pole kursis, et nende kasuks mõistetud summad tuleb kohtutäituri kaudu välja nõuda.

Viimane praeguse süsteemi kitsaskohtadele viitav näide on möödunud nädala kolmapäeval "Pealtnägijas" ning neljapäeval Äripäevas ilmunud lugu sellest, kuidas kelmide ohvrid said teist korda pügada. Nimelt petsid varifirmade ja valenimede taha peitunud kelmid 25 põllumehelt välja suure summa eest vilja, lubades selle eest hiljem tasuda, kuid jättes selle tegemata. Põhikelmid saatis kohus hiljuti trellide taha ning põllumeestel tekkis lootus raha tagasi saada. Paraku ei olnud paljud põllumehed ega ka majanduskuritegude büroo juht Janek Maasik kursis, et raha kättesaamiseks ning kohtuotuse täitmisele pööramiseks peavad kannatanud eraldi kohtutäituri poole pöörduma. Nii pole paljud oma raha tänaseni näinud.

Sarnane on ka Eesti Telekomi ülevõtmise kaasus, mille ülevõtmishinda kohus endiste väikeaktsionäride kasuks kergitas. Lisahüvitise määramine aga ei tähenda, et see jõuaks automaatselt endiste investorite kontodele, vaid igaüks peab seda eraldi küsima. Väikeaktsionäre esindav Soraineni advokaadibüroo on korduvalt viidanud sellele, et paljud ei pruugi lisahüvitise võimalusest teadlikud olla ega oska seda küsida ning seetõttu tuleks hüvitise summa kanda Soraineni kui väikeaktsionäride esindaja kontole, kes selle siis laiali jagab. Hüvitise jaotamise põhimõtete üle käib vaidlus selles kaasuses kohtus aga tänaseni.

Teisalt võib aru saada ka praeguse seadusandluse eesmärgist. Igale isikule, kelle kasuks on kohtu poolt ilma tema enda taotluseta midagi välja mõistetud, peab jääma võimalus mis iganes põhjusel sellest ka loobuda. Automaatne ülekanne muudaks loobumise keerulisemaks.

Kui informatsiooni puudus ning oskamatus pärast hüvitist soosivat kohtuotsust edasi tegutseda on tänase seadusandluse üks probleem, siis palju tõsisema murena tuli põllumeeste kaasuses välja, et vähene informeeritus paneb kannatanud hüvitise saamisel ka ebavõrdsesse olukorda. Nii on tänaseks saanud hüvitist vaid need, kes oskasid kohe pärast kohtuotsuse jõustumist kohtutäituri poole pöörduda, sest nende nõuded rahuldati esmajärjekorras. Halvemal juhul võivad infot mitteomavad põllumehed hüvitisest üldse ilma jääda.

Need, kes Äripäeva ja "Pealtnägija" teavitustöö tulemusena aga täna kohtutäituri poole pöörduvad, seisavad silmitsi faktiga, et nende nõuete rahuldamiseks ei pruugi süüdimõistetud kelmidel enam loovutatavaid varasid olla. See tähendab, et infot omanud ja esimesena hüvitist küsinud põllumehed võivad saada oma kahjude katteks proportsionaalselt suurema summa kui hilisemad reageerijad. Probleemi tunnistas ka Maasik, kes oleks eeldanud, et kelmidelt kättesaadav hüvitis jaotub kannatanute vahel võrdselt.