Automaks, mis püüab näha ja arvestada sõiduki keskkonnamõju võimalikult laialt, teenib rohe-eesmärki paremini. Päris head maksumudelit pole Eestis aga veel üles leitud, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Rahandusministeeriumi poolt välja pakutud kaht automaksu mudelit võib kõige lühemalt kommenteerida nii: võis karta tunduvalt hullemat! Küsitavusi ja täiendavat mõttetööd vajavaid kohti leiab neid põhjalikumalt analüüsides terve pinu, ent üht mudelit saab nimetada lausa progressiivseks ning ministeeriumi lähenemine tervikuna tundub mõistlik.
Fabia eest maksad nagu Taycani eest. Või palju rohkemgi
Rahandusministeerium pole otsustanud, kas automaksu suurus võiks sõltuda lisaks muule sellest, kui koguka neljarattalisega sõidetakse, küll on selge, et vanemate autodega sõitjatele tehakse soodustus ning regionaalseid erisusi ei looda.
Igapäevane taksosõit on aastakümneid olnud kallis lõbu. Enam mitte – linnas elades autot omada on suurem kulu kui kõigi vajalike sõitude jaoks hoopis rendiauto või takso kasutamine, selgub kulude üle arvestust pidavate inimeste põhjalikest andmetest.
Kuulus ütlus "Mitmekesistamine on kaitse teadmatuse eest" kuulub samavõrd kuulsale investorile Warren Buffettile, kes on korduvalt rääkinud investeeringute hajustamise eelistest enamuse jaoks. Omaha oraakli mõtte sõnastaksin aga veidi teisiti: haridus, uuringud ja hoolikas analüüs kaitsevad meid teadmatuse eest ning võimaldavad teha häid investeerimisotsuseid. Seevastu mitmekesistamine on oluline kaitse nende ettearvamatute sündmuste vastu, mida isegi kõige hoolikamad kalkulatsioonid ei suuda ette näha.