Jaan Õmblus • 29. november 2010 kell 6:33

Võlakaitse seadus IRLi päästmas

Äripäev on erinevates artiklites pikalt ja põhjalikult käsitlenud käesoleva aasta aprillis algatatud ja 17. novembril riigikogus vastu võetud võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadust, kirjutab keskerakondlases ettevõtja Jaan Õmblus tänases Äripäevas.

Menetlusperioodi jooksul on seadust oluliselt muudetud ja täiendatud ning algselt laenuvõtjate kaitseks mõeldud eelnõust sai seadus laenuandjate huvide kaitseks.

Näiteks tsiteerib Äripäev oma 11. novembri uudisloos „Eelnõu annab eraisiku võla suuruse kohtule kaaluda” riigikogu õiguskomisjoni esimeest Ken-Marti Vaherit.  Õiguskomisjoni esimees ja ühtlasi ka võlakaitse seaduse eest vastutanud Vaher peab võlakaitse seadust oluliseks uudiseks 160 000 kodulaenu võtja jaoks, sest seadus on mõeldud just nende laenajate kaitseks suhetes pankadega.  Seadus peaks andma ajutistesse makseraskustesse sattunud inimestele võimaluse võlad ümber kujundada ja vältida pankrotimenetlust.

Võlakaitse on toeks ehk vaid SMS-laenajatele

Äripäev käsitleb oma 18. novembri uudisloos „Võlakaitse mõju näha aasta pärast” asjaolu, et võlakaitse seadus on vajalik eelkõige SMS-laenajatele ja neile, kes muul viisil suured nõuded endale selga saanud on.  Jõutakse järeldusele, et kodulaenude osas on pankadega ikkagi suhteliselt vähe võlakohustuse vähendamise osas läbi rääkida.

Kas IRL ei lähe äkki liigselt demagoogilisele teele rääkides avalikkusele jõuliselt sellest, kuidas kõik kodulaenu võtjad võivad julgelt tulevikku vaadata ja ei pea oma esimese makseraskuse korral kohe kodu sundmüüki kartma.  Ja seda just tänu IRLi tublidele poliitikutele.

On avalik saladus, et näiteks Reformierakond võlakaitse seaduses mingit mõtet ei näe ja laseb IRLil sellega enne valimisi välja tulla vaid valimiste pärast ja tänu IRLi poolse toetuse saamisele oravapartei allikakaitse seadusele.  Samas ei näe Reformierakond võlakaitse seaduses ka mingit ohtu pankade huvile, sest vastasel juhul IRLile sellist valimiseelset punkti ei pakutaks – reformipartei ei ohverda finantsringkondade huve IRLi häälte eest.  Reformi käitumine viitab otseselt sellele, et huvitavast ja rahvale vajalikust algatusest on seitsmekuulise riigikogu menetluse tulemusena alles jäänud vaid pealkiri ja hulk demagoogilisi paragrahve.

Teada on ka see, et alguses võlakaitse seaduse tõttu närvi läinud pankurid rahunesid menetluse käigus oluliselt maha, sest pangaliidu seisukohad võti kuulda ja pankade huvid kaitsti ära.

Sama juhtus ka aprillis IRLi populistlikust võlakaitse seadusest loobumist soovitanud Eesti Tööandjate Keskliiduga.  Aprillis võlakaitse seaduse abil vasakpoolse maailmavaate pealetungi ja olulise majanduspoliitilise paradigma muutust kartnud tööandjad on täna väga vagusi.  Järelikult on eelnõust kogu see vasakpoolsus ja paradigma muutus kadunud ning jäänud vaid tühi kest ja kõlav pealkiri.

160 000 kodulaenu võtjat on vaid eksiteele viidud

Pangaliit suutis eelnõusse sisse pressida näiteks põhimõtte, et enne võlgade ümberkujundamise kava kohtusse esitamist peab laenuvõtja astuma samme selleks, et saavutada pangaga kohtuväline kokkulepe.  Seega, selle seaduse alusel ei ole kodulaenu võtjal asja kohtusse abi otsima, vaid ikka ja ainult pankuri jutule.  Kui kodulaenaja soovib hiljem panka kompromissivalmiduse puudumise tõttu kohtusse kaevata, siis võib ta ju seda teha, kuid see õigus kohtusse pöörduda on kõigil laenuvõtjatel juba täna olemas.

Võlakaitse seaduse alusel on raskustesse sattunud kodulaenu võtjal kohtusse abi otsima asja ainult siis ja siis, kui laenuandja pank ei ole valmis kompromissi tegema.  Tegelikult on pank selleks kindlasti valmis – seda on näidanud pankade käitumine viimaste kriisiaastate jooksul.  Pangad on sundmüügini läinud peamiselt siis ja ainult siis, kui kõik muud variandid on ära proovitud ja kliendile on juba maksimaalselt vastu tuldud, ehk siis täiesti lootusetute juhtumite korral.  Täiesti lootusetud juhtumid aga ei leia ka võlakaitse seaduse abil toetust – neile kohandatakse ikka pankrotimenetlust.

Sisuliselt on võlakaitse seadusesse kirjutatud ümber juba täna toimiv praktika, kus pangad tulevad vastu ja vaid lootusetud juhtumid lähevad sundtäitmisesse või pankrotti.  Seega midagi ei muutu.  Korralikud ja ajutises makseraskustes kliendid on leidnud senimaani pankade mõistmist ja leiavad seda ka edaspidi.  Lootusetud juhtumid on läinud sundtäitmisesse senimaani ja lähevad ka võlakaitse seaduse alusel.  IRLi jutt 160 000 kodulaenu võtja kaitsest on puhas demagoogia ja sisutühi reklaam selle sektori häälte püüdmiseks.

Seda, et võlakaitse seadus on populistlik ja selle ajendiks on lähenevad riigikogu valimised, ütleb oma 11. novembri juhtkirjas ka Äripäev ise.  Juhtkiri näeb seaduses katset püüda töötute ja laenude tasumise hätta jäänud inimeste hääli.  Tõepoolest, tegemist on suure hulga valijatega, kes võivad IRLi riigikogust väljakukkumisest veel päästagi.  Kõik need, kes IRLi poolt oma hääle annavad ja loodavad seeläbi võlgadest vabaks saada, saavad kindlasti petta.

Laenuvõtjate kaitse läheb üle laenuandjate kaitseks

Vaatamata sellele, et IRLi valimisreklaamiks mõeldud võlakaitse seadus ei täida grammi eestki selle algset funktsiooni, mõjub ta ikkagi viisil, justkui oleks riik hakanud laenuvõtjate eest seisma.  Ehk teisiti öeldes on laenuvõtjad saanud oma kaitseks seaduse ja pangad jäänud vaeslapse rolli. 

Iga laenuvõtja mõistab sellisel foonil, et kui pangad nüüd lepingutesse endi kaitseks pisut punkte juurde joonistavad ja võib olla ka laenud kas läbi intressimarginaali või siis täiendavate teenustasude kaudu kallimaks muudavad, et siis on tegemist põhjendatud sammudega.  Ja ega pank ka põhjuste selgitamisega kitsi ole – kliendi elu on nüüd palju turvalisem ja sellel turvalisusel on oma hind.  Klient maksab justkui kindlustust ja pangad muudkui teenivad kasumit.  Ühesõanga pangad on tugevad täna ja peale võlakaitse seaduse toimimahakkamist muutuvad nad veelgi tugevamaks – nagu vabamajanduses ikka kombeks tugevam muutub tugevamaks ja rikkam rikkamaks. 

Seega IRL proovib kindlustada võlakaitse seadusega enda püsimise poliitikas ning tegelikult teeb ka teene pankadele.  Eesti rahvale jääb aga pangaorjus ja võimalus hääletada väljavalitute poolt.  Isegi kui olla idealist ja arvata, et seadus võiks tõesti pealkirjas toodud funktsiooni täita, siis tegelikult on see välistatud juba väidetavalt seetõttu, et Eestis ei ole piisavalt vajalikke võlanõustajaid.  Seega, ükskõik kuidas ka võlakaitse seadusele otsa ei vaataks, ikka näed vaid demagoogiat, valimisi ja inimestega manipuleerimist.

Hetkel kuum