Tõnu Palm • 15. jaanuar 2012 kell 10:13

Tõnu Palm: Tulevik toob uue normaalsuse

Võib eeldada, et 2012. aasta kujuneb maailma majanduses üleminekuaastaks, mis juhatab sisse nn uuele normaalsusele vastavad kasvuaastad, kirjutas Äripäevas Nordea panga peaökonomist Tõnu Palm.

Ligi viis aastat majandussurutise all kannatanud inimesed on väsinud pidevast kokkuhoiust ja kriisist kõnelevatest uudistest , oodates ikka paremat tulevikku. Need tunded ja ootused kuhjuvad rohujuure tasandil, mõjutades majanduse käekäiku rohkemal määral, kui oskame arvata. Majanduspoliitika kaudu üritatakse ennekõike suunata laiema avalikkuse ootusi ja kindlustunnet, sest jätkusuutlik majanduskasv sõltub kokkuvõttes ikka vaid tarbijate otsustest.

Mitme arenenud riigi majandus seisab kanajalgadel, sõltudes suures osas riigi abist. Sellises olukorras suudab juba suhteliselt väike šokk kallutada  sentimendi ühest äärmusest teise, tulemuseks on kiired ja sagedased muutused. Alles eelmise aasta kevadel ootasime maailma majanduse taastumist, kuid pärast suvepuhkust leidsime eest võlakriisi ning tumedad pilved USA ja Euroopa kohal. See näitab, et arenenud riikide majandused püsivad veel fundamentaalselt nõrgad, erasektor jätkab bilansside tugevdamist ning ootab paremaid aegu enne, kui naaseb tarbimise rajale. Selles olukorras saab maailma majanduse peamine kasvumootor olla vaid lääne tarbijaühiskonnale järele püüdlevad arenevad turud. Neil on ühelt poolt vajadus rohkel määral investeerida ja tarbida, teisalt ka vabad ressursid ning võimalus selleks raha laenata.  

Tänases maailmas aitavad ootusi kujundada suures osas poliitilised otsused ja valikud. Muutuste võimendaja on aga finantsturud. Kuigi alanud aastat varjutab võlakriis, pangandussüsteemi probleemid ja lisanduvad märgid arenenud turgude kiire kasvu aeglustumisest, on aastal 2012 siiski varuks ka mõned positiivsed üllatused. Nimelt, kui peaks selguma, et enam kehvemaks ei lähe ja suuremad riskid saavad teelt kõrvaldatud, pääseb varem või hiljem valla ka tagasihoitud tarbimine. Samuti ei püsi investorid pikemat aega madala riskiga varades, sest tootlus jäävad inflatsioonile alla.

Majanduse taastumise üks eeltingimus on, et raha hakkaks turvasadamatest taas voolama uutesse ja riskantsematesse projektidesse. See suurendab rahapakkumist reaalsektorile, mille ligipääs kapitalile on praegu piiratud ja kulukas hoolimata keskpankade rekordmadalatest intressidest. Eeldusel, et riigid teevad õigeid valikuid ja poliitikud leiavad piisava annuse poliitilist tahet oma tegevust koordineerida, võiks pööre paremusele toimuda just selle aasta teises pooles. Ei ole tõenäoline naasmine vana hea kasvu juurde, vaid pigem nn uue normaalsuse juurde – madalam ja diferentseeritud kasv koos varasemast kõrgema tööpuuduse ja inflatsiooniga.

Eesti sõltub avatud majandusena olulisel määral eesseisvatest Euroopat puudutavatest valikutest. Neil, kes puutuvad kokku investeeringutega või planeerivad ettevõtjana oma tegevust, tasuks jälgida tähelepanelikumalt, kuidas Euroopa tuleb toime järgmiste, juba lähima ajahorisondi väljakutsetega. Need on eelkõige Kreeka pankroti vältimine, võlakriisi kogevate riikide intresside hoidmine vähemalt praegusel tasemetel ja poliitiliste lepete ratifitseerimine euroala raamistiku tugevdamiseks.

Esimene katsumus on Kreeka. Märtsi lõpuks peab Kreeka saavutama kokkuleppe troikaga (ELi Komisjon, EKP, IMF) pikaajalise majandusprogrammi osas. See avaks tee kokkulepeteks  rahvusvaheliste võlausaldajatega võlgade restruktureerimiseks ning võimaldaks saada ühiskassast lisaraha. Laenatud abiraha ei ole küll lahendus Kreeka majandusele, aga võimaldab lükata majanduse kohanemise pikema perioodi peale. Iseseisvalt ei ole riik võimeline kriisiga toime tulema.

Võlakoorma vähendamine saab olema keerukas funktsioon võlgade mahakirjutamisest, eelarve kohanemisest, majanduskasvust ja välisabist, mis aitaks hoida intressid turuintressist madalamad. Sisuliselt elatakse ühest välislaenust teiseni. Alternatiiv oleks ulatuslik pankrot ja järsk kukkumine. Kreeka ebaõnnestumine oleks ennekõike tragöödia Kreeka rahvale, mis põhjustaks riigis ulatusliku pankrotilaine ning halvaks majanduse rahastamise kanalid. Kuigi Kreeka osakaal Euroopa majanduses on tagasihoidlik, ei ole kahtlust, et pankrot lisaks heitlikus olukorras vaid õli tulle – survestades teiste probleemsete riikide olukorda ning põhjustaks uue müügilaine finantsturgudel. Kuivõrd pankrotist on osapooltel rohkem kaotada kui võita, on tõenäoline, et Kreeka jätkab alustatud reformiprojektiga ja saavutatakse ka vajalikud kokkulepped järgmise abilaenu saamiseks. Tee selleni võib kujuneda aga konarlikuks, kui põrkuvad erinevad huvid. Küsimärgid sellest, kas kreeklastel jätkub kannatust elada pikemat aega kokkuhoiurežiimis, jäävad varjutama tulevikuväljavaateid.      

Teine väljakutse on peatada Euroopa suurriikide – Itaalia ja Hispaania – võlakirjaintresside tõus eesoleval majanduse aeglustumise perioodil. Võlakriisi keskmes olevate riikide võlakirjade hinnad tegid suurema korrektsiooni juba eelmisel aastal. See jättis investorite bilanssi augud, mida on vaja nüüd lappida. Kui õnnestub perifeeriariikide võlakirjade intressid stabiliseerida vähemalt praegusel tasemel, väheneb ka investorite soov likvideerida oma positsioone. Kõik, mis toimub võlakirjaturul, on majanduse arengu seisukohast väga tähtis.Kuivõrd arenenud riigid on pärinud suured võlad ja eelarvedefitsiit püsib kõrge, jätkub sel aastal ulatuslik võlakirjade tulv. Ainuüksi euroalal ootab refinantseerimist ligi 1,2 triljoni eurot. USA puhul on mahud veelgi suuremad. Riigid ja ettevõtted võistlevad piiratud arvu investorite pärast, sest bilansside tugevdamise vajadus ja ettevaatus tuleviku osas hoiab osa traditsioonilistest investoritest kaardilauast eemal. Tekkinud tühimikku täidavad keskpangad võlakirjade tugiostudega või laenates pangandussektorile pikaajalist raha, mida saab kasutada ka võlakirjaportfellide finantseerimiseks. Keskpankade rahasüstid ja nende mõju saavad põletavateks investeerimise teemadeks intressi- ja valuutaturul.

Kolmas väljakutse puudutab euroala reeglite karmistamist – uute meetmete väljatöötamist ja rakendamist.  Möödunud aasta 9. detsembri ELi tippkohtumisel tehti ambitsioonikas algus euroala hõlmava majandusjuhtimise tugevdamiseks. Kevadel jätkub diskussioon meetmete detailide üle. Proovikivi on jõuda üldistest kokkulepetest kvaliteetsete lahendusteni ning nende võimalikult kiire elluviimiseni. Uued lepped on vaja jõustada liikmesriikide ja ühenduse õiguslikus raamistikus, mis võtab kallist aega. Sellel on kahtlemata pikaajaline positiivne mõju euro­ala tugevusele ja jätkusuutlikkusele. Lõpptulemus sõltub jällegi tehtud valikutest ja sammude jõulisusest. Peamine on saada tööle raamistiku olulised elemendid, nagu stabiilsuse ja kasvu pakt, tõhusam eelarveseire ja ülemäärase defitsiidiga seotud korrektuuri mehhanismid.

Kuigi väliskeskkond on meile ette antud, ei tähenda see, et me ei saaks väikses Eestis oma tegevusega suunata majandust sobivas suunas. Mitmed riigid täiendavad kriisi valguses oma arenguplaane, pöörates senisest suuremat tähelepanu uutele turgudele ja toodetele, mis toetavad kiiremat kasvu. Eesti õnneks asub mitu kiirelt kasvavat ja stabiilset riiki meie naabruses.

Hetkel kuum