ACTA mõjusid pole võimalik ennustada
Viimaste nädalate diskussiooni ACTA ja SOPA teemadel võiks kirjeldada sõnadega "ebakindlus" ja "kartus". Kuigi eri autorid on loetlenud terve rea nimetatud aktidega seotud ohte, ei paista neid ohte tajuvat riigiametnikud, leiab TLÜ informaatika instituudi direktor Peeter Normak.
Vaatleksin järgnevas üksnes hariduse aspekti. Hariduse sisu ja vormid seisavad suurte muutuste lävel: järjest enam võetakse kasutusele mitmesuguseid infotehnoloogilisi lahendusi ning metoodikaid, tuginetakse järjest suurematele õppematerjalide kogudele, õpisisu loomisse panustab järjest rohkem õpetajaid, täiustuvad õppematerjalide vahendamise keskkonnad jne.
Veeb kui oluline õpikeskkond. On iseenesestmõistetav, et veeb kujuneb – on kohati juba praegugi – põhiliseks õpikeskkonnaks. Samas saab haridusinnovatsioon tugineda vaid avatud innovatsioonile, kus uus sünnib ühisloomes, eri autorite ideedest sünergiat otsides.
Eriti oluline on see Eesti kontekstis, kus kommertslikke õpivara loovaid institutsioone on vaid käputäis. Olemasolevate ja tekkivate tehnoloogiliste lahenduste efektiivseks rakenduseks ei pea õpisisu olema mitte ainult vabalt kättesaadav, vaid peavad puuduma ka hirmud õppimiseks ja õpetamiseks erinevate materjalide kasutamisele järgnevate võimalike sanktsioonide ees.
Olukorras, kus avatud õppesisu loomise ja kasutamise kultuur ning e-õpikute loomise ja turustamise ärimudelid on alles kujunemas, ei tohiks kindlasti mingeid eelnevaid piiranguid kehtestada.Reguleerida on mingit valdkonda otstarbekas vaid siis, kui valdkonna arengus on ilmnenud mingid olulised tõrked, ning regulatsioonid aitavad neid tõrkeid leevendada.
ACTA eeldab teiste aktide kehtestamist. ACTA puhul võiks küsida: millised on need tõrked, mida ACTAga ühinemine leevendab? Mida ACTAga ühinemine toob kasu Eesti ühiskonnale? Tõepoolest, ACTA omaette võetuna oma üldsõnalisuses suurt ohtu ehk ei kujutagi. Kuid sellega ühinemine loob eeldused ja lausa kohustused juba hoopis konkreetsemate aktide kehtestamiseks: sõnaühend “iga lepinguosaline tagab” esineb lepingu tekstis lausa 16 korda (sic!).
Lõpetuseks tooksin kaks olulist aspekti, miks vähemalt praeguses faasis minu arvates ACTAga ühineda ei tohiks: 1) mis tahes ühiskonnale potentsiaalselt suurt, kuid momendil ebaselget mõju avaldavaid akte ei tohiks kehtestada kõikjal korraga, vaid nende mõju tuleks katsetada väiksemas ulatuses; 2) kodanikuühiskonnas – mida olla me ju pretendeerime! – ei tohiks kehtestada ühtegi akti, mis ei ole leidnud kodanike heakskiitu. Ütleb ju rahvatarkuski, et parem karta kui kahetseda”.