Kuidas üksteisel tekki pealt ära tõmmata

„Pole õiglane oodata, et pensionäride, päästeametnike, politsei või sotsiaaltöötajate arvel suurendataks hariduskulusid. Sotsid on soovitanud kärpida kaitsekulusid, aga võin kindlalt öelda, et see valitsus ei nõrgenda riigikaitset,“ ütles peaminister Ansip. „Palgatõusuks on ju põhimõtteliselt võimalik makse tõsta ja keegi pole seda välistanud, aga kui soovitakse majanduskasvust kiiremat palgatõusu, siis kas oleme ikkagi maksude tõusuks valmis? Praegune valitsus ei hakka ka kindlasti võlgu võtma ja laste arvel elama.“

„Kas õpetajate ootused on esmatähtsad?“ küsib haridusminister Aaviksoo. „Kas saavutame kokkuleppe, et õpetajate palgakasv võiks olla kaks korda (kolm korda, neli korda) suurem kui teistel elualadel?“ Aaviksoo viitab sellele, et õpetajate palku ei saa vaadata lahus nt kultuuritöötajate ja päästjate, sotsiaaltöötajate või energeetikutega omast. „Nõuda rohkem, nõuda, et kelleltki ära võetakse, on vastuoluline. Jah, võib-olla kuskilt küll, aga täna ei ole mina kindlasti see, kes näpuga näitaks, kes avalikus sektoris saab liiga palju palka.“

Näiteid võib tuua rohkemgi. Kõik on justkui ühel nõul, et õpetajate palka tuleb tõsta – streik on peaaegu kõiki poliitikuid õpetanud ütlema, et nad mõistavad õpetaja palgamuret –, kuid puudub arusaam, kuidas seda teha. Peetakse vajalikuks rõhutada, et õpetajatest saadakse aru, aga mitte neist teistest, kes streigivad. Niipea, kui jutt läheb „teistele“, algavad kõik jutud sõnadega „Ma ei saa aru“. Ansip ei saa aru, Aaviksoo ei saa. Pevkur ei saa ja Pentus ka ei saa. Valdo Randpere võtab kokku: „Jääb mulje, et streigitakse lihtsalt streikimise pärast ja kõlbab igasugune põhjendus.“

Nõnda võib öelda, et streik ongi kokkuvõttes üks suur arusaamatus. Toetusstreikijate nõudmised on ebapiisavalt kommunikeeritud. Rahulolematuse põhjuseks ei ole mitte niivõrd uus kollektiivlepinguseadus, segadus töötukassa ümber (nüüdseks lahendust leidmas) ega töölepingu seaduse muutmine (nn omal soovil töölt lahkujad jäävad hüvitiseta, kuigi varem oli selle sätte kehtimahakkamist kindlalt lubatud), kuivõrd laiemalt rahulolematus poliitikaga üleüldse ja veelgi enam viisiga, mismoodi selle vajalikkust põhjendatakse.

Seda justkui aimates on reformierakondlased otsustanud A-st ja B-st pihta hakata. Tõnis Kõiv kirjutab: „Kui teeme kanast supi, siis see kana meile enam mune ei mune. Ei saa korraga süüa kanamune ja neid munenud kana.“ Lugu lõpeb kinnitusega, et Reformierakond on kõik õigesti teinud: „Reformierakond lubas eelmiste valimiste eel, et me ei lase Eesti riiki ära lörtsida. Aitäh kõigile, kes arvasid sama. Eelolevad kolm aastat seisame selle lubaduse eest ja punaste lippudega meid ei hirmuta.“

Ehk siis: tekk on täpselt nii suur, nagu ta parajasti on. Meie makse ei suurenda (ehkki tegelikult on ju suurendatud, ja mitte vähe), kellegi teise arvel õpejate palka ei tõsta, riigikaitsekulutusi ei vähenda ja laenu ei võta. Hea küll. Jääb ainult koolireform, mille kohta on praeguseks ette näidata küll rohkem sõnavahtu kui reaalseid tulemusi. Aaviksoo tegutsemisele seab siin paraku piirid Reformierakonna vastuseis haldusreformile, ilma milleta tegelikult koolivõrku reformida ei saa. Kui see arusaam Reformierakonnani jõuaks, siis oleks ju lootust. Praeguse seisuga on Ansip vähemasti sõnades koolireformi toetama asunud, jäigad seisukohad haldusreformi asjus pole aga paraku muutunud.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler