Sõjadokumentaali "Sinikollane" režissöör: ma ei tahtnud teha kangelasfilmi

Hiljuti esilinastunud dokumentaalfilm „Sinikollane“ räägib vabatahtlikust rindemeedikust Erko Laidinenist, kes läks Ukrainasse sõtta, ja tema perest, kes jäi Eestisse. Režissöör Erik Tikan rääkis Äripäeva raadios, et tegi filmi teadlikult nii, et see ei oleks kangelaslugu, vaid näitaks ka vabatahtlikkuse varjupoolt.

Tikan selgitas, et tahtis oma filmiga näidata seda raskust, mida perekond samal ajal kodus kannab. Seetõttu on lisaks Laidinenile kesksel kohal ka tema Eestis elav elukaaslane Jaana. 

Ta tunnistab, et naise avamine polnud lihtne. „Oli periood, kus Jaana enam ei tahtnud filmis osaleda, aga lõpuks ta otsustas jätkata. Me mõlemad tundsime, et film peab olema hästi objektiivne,“ ütles ta.

Tikan rääkis, et samastus tugevalt oma filmi peategelasega. Ka tal endal on selle sõja ajal sündinud kaks last ning ta tunnistab, et töö ja pereelu tasakaalu leidmine oli keeruline. „Mul oli kodus samamoodi tülisid ja probleeme, sest olin palju ära, tegin filmi ja elasin seda elu täielikult kaasa. Minu elukaaslase jaoks oli just väga keeruline, et ma nii palju kodust eemal olin,“ räägib ta.

Filmi tegemise ajal tabas Tikani isiklik kaotus. Ukrainas hukkus tema sõber Martin Jääger, kes aitas filmi alguses valmimisele kaasa. „Kui uudis tuli, tekkis tunne, et ma ei taha enam Ukrainasse minna,“ meenutab ta. „Mitte et mul oleks midagi Ukraina vastu olnud, aga kõigest sellest oli saanud ühel hetkel täielik üleküllus. See on siiani keeruline teema. Praegu ka tunnen, et ma ei taha sinna tagasi minna,“ tõdes ta.

Intervjuus rääkis Tikan pikemalt ka sellest, kuidas film sündis, kuidas see seostub tema varasema Afganistani veteranidest tehtud filmiga ning milline on olnud siiani publiku vastuvõtt.

Küsis Karmen Laur.

Foto: Ken Mürk / ERR / Scanpix