Legendaarse kohviku saladus: null turundust, aga järjekord ulatub uksest välja

“Peamine põhjus, miks Kompressor on legendaarseks saanud, on traditsioonid – portsjonid, maitsed ja atmosfäär on jäänud samaks,” ütleb Komarov.

Kohvik ei ole kunagi investeerinud turundusse, kuid järjekorrad uksest välja räägivad enda eest. “See on vana kooli turundus – sõbralt sõbrale,” lisab Komarov. Ta tunnistab, et isa Erik Komarov on pigem konservatiivne. “Ta ei soovi laienemisega kaasnevaid probleeme, kuigi järjekorrad on pikad,” ütleb omaniku poeg. Tema ise noorema põlvkonna esindajana näeb aga potentsiaali: “Kui mina peaksin üle võtma, ehitaksin teise, kolmanda ja neljanda korruse – identse, et säilitada traditsioone, aga võimaldada rohkematele külalistele ligipääs.”

Kompressoris üles kasvanud Ott-Aleksander meenutab, et esimene mälestus kohvikust pärineb ajast, mil ta oli vaevu kolmeaastane. “Kompressoris on selline tagaruum, kus on igasugused toiduained – jahukotid, suhkrukotid. Seal oli suur, 10–20kilone suhkrukuubikute kott ning ma käisin salaja neid kuubikuid võtmas ja söömas. Iga kord, kui jäin vahele, sain natuke noomida,” meenutab perepoeg. Lisaks on ta pisikuna kaasa saanud söögi tegemise armastuse ja oskuse.

Komarov peab pereettevõttes üles kasvamist suureks eeliseks. “See keskkond andis mulle tööd tehes turvatunde – isegi kui eksisin, ei olnud maailmalõpp, vaid sain proovida uuesti,” ütleb ta. Pereettevõttes töötamine õpetas talle vastutust ja töökust, kuid andis ka paindlikkuse oma rütmis õppida ja tegutseda. Isa juhtimist kõrvalt jälgides sai ta julguse võtta riske ja arendada ettevõtlikku mõtteviisi. “Kui midagi on vaja teha, tee kohe ära – selle põhimõtte olen isalt kaasa võtnud,” toob Ott-Aleksander välja.

Isegi kui isa võttis tööl igakülgse vastutuse ja oli alati iga detailiga kursis, siis tööd ja eraelu on ta läbi ajaloo osanud väga hästi lahus hoida. “Kui isa oli kodus, siis ta oli lihtsalt minu isa ja tegeles minuga. Tööd koju väga ei tulnud – kui Kompressori uks oli kinni, siis oli uks kinni,” jagas Ott-Aleksander uhkusega.

Komarov peab enda isa väga heaks eeskujuks, mida tõestab ka fakt, et pea kõik Kompressori töötajad on panustanud edusse alates avamisest. Nad on saanud justkui osaks perekonnast, kellele on välja kujunenud oma traditsioonid. “Iga aasta septembri lõpus või oktoobri alguses sulgeb kohvik uksed ja kogu meeskond sõidab Vahemere äärde puhkama,” jagab ta ühte viisi, kuidas isa hoiab oma kollektiivi.

Millised on suurimad erinevused pereettevõttes ja suurkorporatsioonis töötamise vahel? Kas Ott-Aleksander plaanib ühek hetkel pereettevõtte juhtimise üle võtta? Miks peavad noored vahepeal pereettevõttest ära käima ning kuidas võiksid pereettevõtted end turundada? Seda kõike kuuleb juba saatest. Vestlust juhib Jana Palm.