Kui äri vajab teadust – Eesti ettevõtted avavad teaduskoostöö köögipoole

Sellist koostööd võimaldab sektoritevahelise mobiilsuse toetus (SekMo), mis aitab siduda teadlasi ja ettevõtteid põhjalikumalt kui pelgalt projektipartnerluse kaudu. Kuid nagu selgub, on toetus vaid üks osa loost.

Myceen kaasas materjaliteadlase kaheaastaseks projektiks, mille eesmärk on paremini mõista seeneniidistikul ja puidujääkidel põhineva biomaterjali omadusi. „Kui sa tead, millest su materjal koosneb, saad muuta selle tulepidavust, painduvust või niiskustaluvust. See pole lihtsalt „tore teada”, vaid otsene turu ja sertifitseerimise eeltingimus,” selgitab Pärtel.

KappaZeta projektid on seotud kaugseire ja satelliidiandmetega. Metsavaru ja süsiniku sidumise täpsemaks hindamiseks kaasati teadlane Tartu Ülikoolist. Teise projekti raames alustas nende enda töötaja õpinguid teadmussiirdedoktorandina. Tegemist on koostöövormiga, kus ülikool, partnerorganisatsioon ja doktorant töötavad ühise eesmärgi nimel – teadustöö lähtub ettevõtte vajadustest. Tema uurimistöö keskendub metsa kõrguse hindamisele. „Selline lähenemine on meie pikaajaline vaade. Me ei vaja ainult lahendust ühele probleemile, vaid terviklikku vundamenti, millele järgmised arendused toetuvad,” kirjeldab KappaZeta kosmosemissioonide juht Martin Jüssi projektide tausta.

Nii Pärtel kui ka Jüssi nendivad, et kogu taotlemise protsess oli võrreldes paljude teiste toetusinstrumentidega lihtne ja paindlik. Aga just sellepärast on oluline, et projekt oleks sisuliselt mõtestatud. „Kui teadlane tuleb lihtsalt selleks, et toetusraha kasutada, ei teki koostööd. Aga kui vajadus on õige, siis tekib hoopis uus kvaliteet,” ütleb Pärtel. Projekti pikkus on samuti oluline. „Esimesed kuus kuud kuluvad lihtsalt materjaliga tutvumiseks. Eriti teadusmahukates valdkondades, nagu biotehnoloogia. Kui see aeg jäetakse projektist välja, ei jõuta kuskile,” tõdeb ta. Sama kinnitab Jüssi: „Teadlane peab olema meeskonnaliige, mitte külaline. Siis tekib dialoog.”

Nii Myceeni kui ka KappaZeta kogemus näitab, et teadlase kaasamine aitab ka riske maandada. „Kui selgub, et mingi materjal ei sobi või mudel ei tööta, on parem see avastada juba arenduse algfaasis,” selgitab Pärtel. Jüssi lisab: „Ilma toetuseta oleksime pidanud ise kogu protsessi tegema ja muudele ärikriitilistele teemadele oleks olnud keeruline aega leida. Nüüd aga juhtus nii, et koostöö võimaldas keskenduda oma ärilistele tugevustele.” Ka rahaliselt oli teadlase kaasamine loogiline valik. „Väikesel ettevõttel ei ole võimalik palgata kedagi neljaks aastaks uurima midagi, mille tulemus pole kindel, kas saab päriselt äris kasutada. Projekt aitas riske hajutada,” ütleb Pärtel.

„Meie jaoks pole teadus mitte külgprojekt, vaid äristrateegia osa,” lisab Jüssi. Koostöö teadlastega ja ülikoolidega tähendab tihti ka uute suhete tekkimist. „Nüüdseks võetakse meiega igal nädal ühendust: tudengid, teadlased, teised arendajad. Meid nähakse kompetentsikeskusena,” toob Pärtel esile kaudse tulu ning tuntuse kasvu.

Mõlemad ettevõtjad soovitavad teistel samuti kaaluda teadlase kaasamist, eriti kui ees on tehniliselt keeruline või pikemaajaline arendus. „Kui sul on mõni arendus, mis võtab rohkem kui kuus kuud, siis on väga tõenäoline, et sa vajad rohkem teadmisi, kui sul täna olemas on,” ütleb Pärtel. „Ja kui tunned, et mingi varasem projekt on sarnane, tutvu nendega. Need on üldjuhul avalikud ja võivad anda head aimu,” lisab Jüssi viitega varasemate toetatud projektide andmebaasile.

Lõppkokkuvõttes ei ole riigi toel teadlaste kaasamine mitte pelgalt finantsmeede, vaid võimalus integreerida teaduspõhine lähenemine oma toote, teenuse või protsessi arendusse. Nii väldid kulukaid valesamme, leiad uusi arengusuundi ja kasvatad väärtust, mida ainult efektiivsusega ei saavuta.

Saadet juhib Lauri Toomsalu. Saade valmis koostöös Eesti Teadusagentuuriga ning saadet kaasrahastas Euroopa Liit. Kuula saadet siit: