Artikkel
Khadija Arian Changaz koos abikaasa Momin Shahiga ei ole nõus alla andma, nad vaatavad lootusrikkalt tuleviku poole. Foto: Liis Treimann

Afganistani põgenikke saadavad Eesti tööturul lootusetus ja kurbus: „Ma ei anna veel alla.“

Jaga lugu:

Aasta tagasi juhtus midagi, mida uskuda ei tahetud. Pärast kaks kümnendit kestnud sõda Afganistanis võttis riigis võimust äärmuslik islamiliikumine Taliban ja ohtu sattus 40 miljoni inimese elu.

Sel augustikuul eelmisel aastal põgenes Afganistanist üle 3 miljoni inimese. Eestisse jõudis neist 16. Kui nad tahavad elada vabade inimestena, ei saa nad koju minna. Nad kõik on sunnitud oma elu otsast peale üles ehitama.
Põgenikke ühendab soov tunda end teretulnuna, olla kaitstud ja leida töö. Minevikust lahti laskmine ja võõras keskkonnas nullist alustamine on täis väljakutseid, mis mõnikord ületamatuna tunduvad – vahet pole, kas tuled Afganistanist, Süüriast, Ukrainast või mujalt.
Ali Afzali oma kodus elutoas, kus on kasinalt mööblit. Naisega sooviks nad väga osta uut vaipa, kuid ühtegi, mida lubada saaks, ei ole nad veel leidnud.Foto: Liis Treimann
Juuraharidusega Ali Afzali sirvib hommikust õhtuni CV Keskust. Ta täidab ankeedi ankeedi järel, helistab, kirjutab, vahel läheb ka tööpakkuja ukse taha juttu tegema. Kuus korra peab ta telefonivestlust töötukassa nõustajaga. Tulutult, ja nii juba pool aastat järjest – hetkest, mil Eesti rahuldas Ali ja ta pere asüülitaotluse ning ta sai seadusliku õiguse siin oma elu üles seadma hakata. Otsast peale.
Ali on üks kuueteistkümnest, kes aasta tagasi Talibani kätte langenud Afganistanist Eestisse põgenes. Hazara vähemusrühma kuuluv Ali on inimõiguste aktivist, kes tegi oma kodumaal koostööd Läänega ja andis suure panuse tütarlaste hariduse arendamiseks. Afganistani jäämine oli Ali jaoks eluohtlik.
Ali elab oma naise ja kuueaastase pojaga Mustamäel. Ta ei saa täpselt aru, mis temaga toimub – ta on üdini tänulik Eestile, et ta sai siia tulla, ometigi on tal südames rõhuv tunne ja ta ei tunne end hästi. Võib-olla on asi harjumatus Eesti ilmas, mis ka kohalike meeleolusid mõjutab. Võib-olla on asi luupainajates, mida Ali endiselt aeg-ajalt näeb. Ta tunneb endal depressiooni varju, ja see hirmutab teda.
Ali elab oma naise ja kuueaastase pojaga Mustamäel. Foto: Liis Treimann
Ali on omadega ummikus. Ta ei saa aru, miks ta ei ole veel tööd leidnud. Saaks ta tööle, läheks elu paremaks, usub Ali. Esimese asjana ostaks ta elutuppa vaiba. Diivan on olemas, aga talle nii meeldib põrandal istuda. Vaip teeks korteri hubasemaks. Kodusemaks.
Ali on valmis tegema ükspuha mis tööd. Mingil põhjusel satuvad ta teele erinevad takistused, mille ületamine võtab palju väärtuslikku aega. Aga iga mööduva päevaga, mil Ali pole tööd leidnud, süveneb tema masendus.
Näiteks mõtles Ali, et hakkaks taksojuhiks. Selleks on tal vaja juhilube. Töötukassa kaudu saaks autokooli minna, kuid tuli uus takistus – kuna Ali vasak käsi kasvas pärast lapsepõlves saadud luumurdu valesti kokku, ei oldud töötukassas kindel, kas Ali on ikka võimeline autot juhtima. „Olen küll,“ on Ali kindel. „Ma sõitsin Afganistanis kaheksa aastat autoga,“ ütleb ta.
Lapsepõlves saadud käetrauma Ali tegemisi ei piira. Foto: Liis Treimann
Töötukassa nõudis Ali perearstilt tervisetõendit ja kinnitust, et ta saab autoga sõita. See on arusaadav, ütleb Ali. Küll aga tekitab frustatsiooni, et ainuüksi perarsti saamine võttis tal aega mitu kuud. Ei ole ikka veel kindel, kas ta saab autokooli minna. Iga asi võtab nii palju aega, aga Alil ei ole aega raisata. Ta tahab tööle minna.
Ali on aktsepteerinud, et tõenäoliselt ei saa ta Eestis kunagi töötada samal alal nagu Afganistanis. Ta on olnud erinevates firmades ja organisatsioonides projektijuht, ta oskab juhtida meeskondi, teha aruandlust, organiseerida. „Eestis on mul sellise töö leidmine keeruline,“ tunnistab Ali. Ta teab väga täpselt, millised ta võimalused Eesti tööturul on, ja ta on selle teadmisega rahu teinud.
Ali õppimas eesti keelt oma kodus. Kõige rohkem meeldib talle seda teha diivani ees põrandal.Foto: Liis Treimann
Ali ja ta abikaasa Marzea õpivad usinalt eesti keelt. Kuigi Ali oskab inglise keelt, on talle üha enam selge, et ilma eesti keele oskuseta on ta väljavaated tööturul väga kehvad. Marzeal on pisut keerulisem olukord – tema inglise keelt ei oska, mistõttu on tal praegu võimalus tööd leida veel ahtam kui Alil.
Lisaks töövihikus ülesannete lahendamisele käib Ali vahel oma naisega õues jalutamas, et kuulata, kuidas eestlased omavahel suhtlevad ja sõnu hääldavad.Foto: Liis Treimann
Ali sõnul hakkab Marzeale eesti keel paremini külge kui talle. Ali tunnistab nukralt, et tema masendus teeb keeleõppe keeruliseks – nii raske on keskenduda.
Ali koos perega. Varsti peaks ta poeg alustama kooliteed Eesti koolis.Foto: Liis Treimann
Marzeale tundub parim võimalus esialgu saada tööle nõudepesijana. Nad on Aliga käinud läbi mitu oma linnaosa restorani ja küsinud tööd. Ühes kohas vastati neile, et tööd on, aga seda pakutakse Ukraina põgenikele. Võiks mõelda, et see on kummaline eelistamine – ka Ali on ju põgenik –, kuid Alit selline vastus ei morjendanud. „Ma olin väga õnnelik, kuuldes, et nad palkavad teisi põgenikke. See on tore,“ ütleb ta. Paar restorani lubasid Ali ja Marzealega ühendust võtta, kui neil peaks abijõudu vaja minema. Praeguseks ei ole veel kõnet tulnud.
Ali käib koos pojaga Männi pargis mängimas. Poiss on aktiivne ja leidnud juba sõpru Eesti laste seas. Foto: Liis Treimann
Oma kuueaastasest pojast rääkides läheb Ali näoilme helgeks. Eesti lasteaias käiv poeg on siin õnnelik, ütleb ta naeratades. See annab ka Alile jõudu pingutada edasi, et oma elu Eestis üles ehitada. Saaks vaid jala kiiremini kuhugi ukse vahele.
Khadija Arian koos abikaasa Momin Shahi ja magava poja Alisinaga oma Tallinna üürikorteris, kus nad elavad kuuekesi. Kolm tütart käivad Eesti koolis.Foto: Liis Treimann

Taas tööle arstina – peaaegu võimatu ülesanne

Samuti Afganistanist põgenenud Khadija Arian Changaz ei taha minna nõudepesijaks. See seisukoht võib panna mõne inimese kulmu kortsutama – põgenik võiks ju rahul olla, kui mingigi töö saab. Kuid Khadija ei anna alla, ta ei ole nõus oma unistust nurka viskama. Mitte veel.
Üle kõige soovib ta, et saab ühel päeval jälle töötada arstina. Ta usub, et just arstina saaks ta anda ühiskonnale rohkem tagasi, ta saaks inimesi aidata. Afganistanis oli ta üldkirurg.
Unistuse täideviimiseks on Khadijal plaan paigas. Tema prioriteet on õppida eesti keel nii selgeks, et ta saaks selles vabalt suheldud. Kui keel selge, tahab Khadija alustuseks leida ükspuha mis töö meditsiinivallas. Seejärel vaatab edasi.
Keeleõpe on Khadija sõnul võti helgemasse tulevikku, kuid on ka teisi takistusi, millest tuleb üle ronida. Üks mure on tema arstilitsentsiga. Khadijal on vaja, et Akadeemilise Tunnustamise Infokeskus kuulutaks ta arstilitsentsi kehtivaks. „Nad saatsid päringu Afganistani, kuid Taliban on ju naistevastane – neil ei ole mingit huvi päringule vastata,“ räägib Khadija. Ta otsis üles oma endise kooli kontaktandmed ja soovitas infokeskusel kooliga kontakteeruda. „Siiamaani ei ole tulnud mingit vastust,“ kurvastab Khadija. Ei tea, kas tulebki. „Hetkel ma ei tea, mis minust saab. Tulevik tundub praegu üsna tume,“ tunnistab südikas Khadija oma hirme.
Ei, Khadija ei ole nõus alla andma. Aga lisaks keelele on meditsiinis töötamiseks vaja selgeks saada Eesti ja Euroopa Liidu seadused ja süsteemid selles valdkonnas. Ta annab endale aru, et väljakutseid on palju. „Ma püüan edasi,“ kinnitab ta.
Khadija abikaasa on hariduselt ja elukutselt insener. Kahjuks on tal terviseprobleemid, mistõttu on ka tal Eestis keeruline tööd leida – kuna tervis ei luba füüsilist tööd teha, on tal põgenikuna tööturul palju vähem valikut.
Lapsed on peamine põhjus, miks Khadija otsustas kodumaalt lahkuda. Fotol koos magava pisipoja Alisinaga. Foto: Liis Treimann
Neil on neli last – kolm tütart ja pisipoeg. Lapsed on peamine põhjus, miks Khadija otsustas kohe, kui Taliban hakkas Afganistani pealinna Kabuli jõudma, et aeg on kodumaalt lahkuda. Ükspuha kuhu, aga Afganistani jäämine ei olnud mitte mingisugune variant. „Me oleme korra Talibani režiimi näinud. Seal ei ole naistel mitte mingisugust tulevikku,“ ütleb Khadija.
Lisaks arstitööle töötas Khadija ka valitsuses kõrgel tasemel ning oli aktiivne naiste õigust eest seisja. Ta oli Talibani jaoks kindlalt ebasobiv isik. Tema tütred käisid gümnaasiumis ja plaanisid minna edasi ülikooli. Talibani režiim tähendanuks neile kooli pooleli jätmist ja koduuste taha sulgumist. Nad poleks tohtinud enam kodust väljuda ilma meessoost pereliikmest saatjata. Tõenäoliselt oleks nad pidanud abielluma vastu oma tahtmist. Khadija ei suutnud sellise teadmisega elada. Tuli põgeneda.
Khadija näitab telefonist fotot oma kodust Afganistanis. Foto: Liis Treimann
„See on väga kurb lugu minu minevikust,“ ohkab Khadija põgenemisest rääkides. Ta meenutab Kabuli tänavaid, mis olid paksult täis segaduses ja hirmul rahvast. Oli inimesi, kes haarasid poodidest, mis kätte jäi. Oli rabelemist, tõukamist, kisa. Khadija kontor asus kodust kümne minuti autosõidu kaugusel. Tol päeval kulus tal läbi mäsu koju jõudmiseks tund ja 45 minutit.
Kabuli lennujaam oli veel rohkem inimestest pungil. „Kõik tahtsid põgeneda. Kõigi elu oli 100% muutunud.“ Lennujaamas tungles Khadija pere mitu päeva, enne kui nad lennukile pääsesid. Khadijal, kes on teinud rohkelt koostööd mitme rahvusvahelise organisatsiooniga, oli mitu varianti, mis riiki põgeneda. Kindlaimaks ja kiireimaks võimaluseks jäi tänu MTÜ Mondole just Eesti. „Raske oli mõelda tulevikule. Ainus, millele mõelda suutsime, oli see, kuidas pääseda ohutusse kohta,“ meenutab Khadija.
Khadija jõudis Eestisse eelmise aasta 23. augustil. Hiljuti alustas ta eesti keele B2 taseme õpinguid. „Ma pingutan, vaikselt keeleoskus tuleb,“ ütleb ta.
Kuus aastat tagasi Talibani eest Eestisse põgenenud Fatima oma kodus Tallinnas. Foto: Liis Treimann

Lõpuks saabus pöördepunkt

Kuus aastat tagasi Talibani eest Eestisse põgenenud Fatima meenutab oma esimesi aastaid siin depressiivse, rusuva ja kurvana. Ta ei taha rääkida oma lugu enda päris nime alt, kuna ta ei taha enam kanda kaelas silti „põgenik“.
Ta tahab olla tavaline Eesti inimene, kes elab oma tavapärast elu, ilma et teda saadaksid negatiivsed kommentaarid selle kohta, kes ta on ja kust ta tuleb. „Ma tahan liikuda elus ainult edasi,“ selgitab ta.
Praegu on Fatimal kõik hästi. Ta töötab rahvusvahelises infotehnoloogiafirmas, üürib korterit Tallinna kesklinnas, tal on sõpru. Tee selleni ei olnud lihtne, kuid Fatima on tagasihoidlik ja nimetab end lihtsalt õnnelikuks. „Mul vedas, et kõik läks lõpuks hästi. Paljudel sellist õnne ei ole,“ ütleb ta.
Fatima tuli 2016. aastal Eestisse oma ema ning kahe noorema õe ja vennaga, kui Talibani võitlejad tema kodulinnas Afganistanis võimu haarasid ja Fatima pere elu ohtu sattus. Fatima puutus oma varasemas töös palju kokku ka sõjaväelaste ja riigiametnikega, mistõttu oli ta Talibanile ilmselge sihtmärk. Et elada, tuli põgeneda.
Eestisse jõudes soovis nii Fatima kui ka ta ema esimesel võimalusel töö leida. Mõlemad tahtsid jätkata oma erialal. Fatimal oli tugev töökogemus ärijuhtimises, ta oli töötanud panganduses ja teinud ärijuhtimist ning omas ohtralt kogemust meeskondadega töötamises ning projektide vedamises. Tema ema oli Afganistanis günekoloog ja ämmemand.
„Kandideerisin väga paljudele kohtadele, kuid siis sain aru, et enamik töökohti nõuavad head eesti keele oskust, mida mul veel ei olnud,“ meenutab Fatima. „Seejärel saatsin hulganisti CVsid töökohtadele, kus oli suhtluskeeleks peamiselt inglise keel. Mitte keegi ei võtnud minuga ühendust.“
Afganistanist kaasa võetud mänguasi on Fatima kõrval olnud lapsepõlvest saati. See on üks vähestest asjadest, mille ta kodumaalt kaasa võtta sai.Foto: Liis Treimann
Fatima ei andnud alla, ta võttis lisaks CVde saatmisele ühendust värbavate firmadega, et anda märku, et ta inglise keele oskus on tugev ja ta on pädev töötaja. „Ma kandideerisin sadadesse, kuid vastust ei tulnud. Hakkasin mõtlema, et süüdi on mu araabiapärane nimi ja Afganistani päritolu.“
Eriti on tal meeles tõik, kuidas üks firma värbas inimesi erinevetele finantsvaldkonna ametikohtadele, mis oleksid Fatima oskustega hästi sobinud. „Kirjutasin, helistasin, kandideerisin, andsin endast märku. Ühel hetkel sain neilt aga kirja, milles nad palusid mul rohkem ühendust mitte võtta. See purustas mu.“
Nii möödus aasta. „Langesime depressiooni, olime täielikult eksinud,“ kurvastab Fatima. „Me ei tahtnud elada riigi toetustest. Me olime terve oma elu elanud iseseisvalt ja tahtsime ka Eestis ise hakkama saada.“ Fatima oli ja on siiani kindel, et töö leidmine on põgenike integratsioonis ääretult oluline, sest see loob kindlust ning annab tegevust ja tunde, et sa oled ühiskonnas väärtuslik ja saad elus hakkama. „Pikka aega ei olnud meil mitte mingisugust enesekindlust.“
Depressioon oli rusuv, kuid Fatima sai aru, et ta peab tegutsema, et august välja rabeleda. Ta läks tööle nõudepesijaks, seejärel pesumajja töötajaks. Sealt liikus ta edasi ettekandja ameti peale. „Tegin füüsiliselt raskeid töid ja see oli väljakutse, kuid püüdsin hoida positiivset meelt,“ ütleb ta.
Kaks aastat pärast Eestisse kolimist tutvus Fatima expat'ide sõpruskonnaga ja sai hulgaliselt uusi kontakte. See oli kannapöörde hetk, sest tänu tutvustele sai ta tööle tehnilise toena rahvusvahelises firmas, kus suheldi peamiselt inglise keeles. „Seal oli lihtne kohaneda. Ma vajasin lihtsalt kohta, kust alustada. Aasta hiljem sain ametikõrgendust ja töötan seal siiamaani,“ rõõmustab ta.
Fatima emal nii hästi läinud ei ole. „Ta tahab nii väga töötada oma endisel ametil – ta on elus aidanud tuhandetel lastel ilmale tulla ja päästnud mitmeid elusid. Kuid tõenäoliselt ei saa ta Eestis iial günekoloogi ja ämmaemandana töötada,“ tõdeb Fatima. Arstina töötamiseks peab ta lisaks soravale eesti keelele ära õppima ka vene keele ning minema uuesti kooli. Fatima ema töötab juba mõnda aega restoranis kokana ja on rahaliselt iseseisev, ent igatseb oma kutsumust.
Fatimal on Eestis kass nimega Vapper Vulisev Vesi, keda kutsutakse Vesiks. Afganistanis ei oleks selline asi võimalik olnud, sest sealses kultuuris ei peeta koduloomi. Üldine suhtumine on, et riigis on niigi palju lapsi, kes vajavad kodu ja hoolt. Koduloomad pole prioriteet. Foto: Liis Treimann
Fatima püüab aidata ka teistel põgenikel Eestis oma elu sisse seada. „Räägin neile kogu aeg, kui oluline on leida omale töö. Mingisugunegi, et lihtsalt kuidagi alustada,“ räägib ta. „Muidu tuleb depressioon, millest on raske väljuda.“
Ta tõdeb, et põgenikel on vaimselt väga raske alustada madalatest töökohtadest. „Enamikul neist oli kodumaal hea elu. Nad ei põgenenud, et leida mujalt paremat elu, nad põgenesid, sest neil ei olnud muud varianti,“ ütleb Fatima. Lisaks sellele, et nad on sunnitud jätma selja taha oma kodu, saab enamikul põgenikel ootamatult otsa ka karjäär, mille nimel nad on palju vaeva näinud.
„Kuid valikut ei ole,“ sõnab Fatima.
See meediasisu on valminud koostöös Kodanikuhariduse Keskusega projekti raames "Olen eurooplane: 21. sajandi rändelood ja faktid", mida rahastab Euroopa Liit. Artikli sisu ei kajasta rahastajate seisukohti.
Jaga lugu:
Seotud lood

Olulisemad lood

Intressitõus töötab: turud reageerisid suure ralliga
Maailma aktsiad tõusid kolmapäeval, kuna investorid loodavad, et tulevased intressitõusud muutuvad vähem agressiivseks. Esimesed märgid näitavad, et eelmised käigud rahapoliitika karmistamiseks töötavad ja leevendavad hinnasurvet.
Maailma aktsiad tõusid kolmapäeval, kuna investorid loodavad, et tulevased intressitõusud muutuvad vähem agressiivseks. Esimesed märgid näitavad, et eelmised käigud rahapoliitika karmistamiseks töötavad ja leevendavad hinnasurvet.
Aleksei Šiškin: Nord Stream 2 hävitas eestlaste hõimurahva asuala
Sel nädalal sai selgeks, et Nord Streami projekti ajaloole pandi rasvane punkt. Sabotaaži tulemusena löödi gaasitorud rivist välja ja kõige järgi otsustades pole neid võimalik taastada. Delovõje Vedomosti ajakirjanik Aleksei Šiškin kirjutab gaasitorude ebaselgest ja traagilisest rollist eestlaste hõimurahva vadjalaste ajaloos.
Sel nädalal sai selgeks, et Nord Streami projekti ajaloole pandi rasvane punkt. Sabotaaži tulemusena löödi gaasitorud rivist välja ja kõige järgi otsustades pole neid võimalik taastada. Delovõje Vedomosti ajakirjanik Aleksei Šiškin kirjutab gaasitorude ebaselgest ja traagilisest rollist eestlaste hõimurahva vadjalaste ajaloos.
USA erasektor lisas septembris oodatust rohkem töökohti
Reaalajas börsiinfo
Lemeks teenis möödunud aastal rekordilise käibe ja kasumi
Möödunud aastal oli Lemeks ASi käive 193 miljonit eurot, mis oli 61% suurem tunamullusest käibest. Hea aasta põhjus oli ettevõtte juhatuse esimehe Jüri Külviku sõnul selles, et koroona ajal kulutamata jäänud raha investeeriti Eestis ja Euroopas kodude uuendamisse, mis tõi kaasa puidust toodete müügi hüppelise kasvu.
Möödunud aastal oli Lemeks ASi käive 193 miljonit eurot, mis oli 61% suurem tunamullusest käibest. Hea aasta põhjus oli ettevõtte juhatuse esimehe Jüri Külviku sõnul selles, et koroona ajal kulutamata jäänud raha investeeriti Eestis ja Euroopas kodude uuendamisse, mis tõi kaasa puidust toodete müügi hüppelise kasvu.
Suur galerii: Äriplaan 2023 tõi kokku rekordarvu ettevõtlikke inimesi
Eelmise nädala neljapäeval peetud Äriplaani konverentsil osales 650 inimest, kes kuulasid tippettevõtjate äriplaane ja ootusi algavaks majandusaastaks.
Eelmise nädala neljapäeval peetud Äriplaani konverentsil osales 650 inimest, kes kuulasid tippettevõtjate äriplaane ja ootusi algavaks majandusaastaks.
Hirmust tuleb rääkida, et seda mitte karta
Varem hoiduti tuumaohust rääkimisest, et mitte külvata asjatut masendust ja paanikat. Nüüd, vastupidi, sellest justnimelt tulebki rääkida, et hoida ära asjatut masendust ja paanikat, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Varem hoiduti tuumaohust rääkimisest, et mitte külvata asjatut masendust ja paanikat. Nüüd, vastupidi, sellest justnimelt tulebki rääkida, et hoida ära asjatut masendust ja paanikat, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
USA aktsiaturg lõpetas päeva väikeses miinuses
Ameerika Ühendriikide aktsiaturg lõpetas kolmapäevase kauplemispäeva väikeses miinuses, kui peale kahte suure tõusuga päeva, võttis turg teatud mõtlemispausi, millises suunas edasi liikuda.
Ameerika Ühendriikide aktsiaturg lõpetas kolmapäevase kauplemispäeva väikeses miinuses, kui peale kahte suure tõusuga päeva, võttis turg teatud mõtlemispausi, millises suunas edasi liikuda.

Olulisemad lood

Suur galerii: Äriplaan 2023 tõi kokku rekordarvu ettevõtlikke inimesi
Eelmise nädala neljapäeval peetud Äriplaani konverentsil osales 650 inimest, kes kuulasid tippettevõtjate äriplaane ja ootusi algavaks majandusaastaks.
Eelmise nädala neljapäeval peetud Äriplaani konverentsil osales 650 inimest, kes kuulasid tippettevõtjate äriplaane ja ootusi algavaks majandusaastaks.

Küpsised

Äripäev kasutab küpsiseid parima ajakirjandusliku teenuse, huvipakkuvama sisu ja hea kasutajakogemuse võimaldamiseks. Meie veebilehel on järgmist liiki küpsised: vajalikud-, statistika-, eelistuste- ja turunduse küpsiseid. Küpsiste kasutamise eesmärkide ja töötlemise aluse osas saad rohkem infot Meie Küpsiste Poliitikast. Vajutades „Luban kõik“ nõustud Küpsiste kasutamisega meie ja kolmandate osapoolte poolt Meie Küpsiste poliitikas ja käesolevas Küpsiste lahenduses toodud tingimustel. Vajutades „Muudan eelistusi“ saad oma eelistusi alati muuta ja täiendavalt infot erinevate Küpsiste kohta.

Loe lähemalt meie Privaatsus - ja Küpsisepoliitikast.