Elu pärast surmahoopi. Ameerika esipikap kohtub Eesti oma Route 66ga

Kas olete märganud, et Eestisse on tekkimas maantee, mida võib nimetada meie versiooniks Route 66st … vist?

Route 66 oli USA maantee, mis ühendas riigi kahte suurimat linna pärast New Yorki – ida poolel asuvat Chicagot ja lääneranniku metropoli Los Angelest. Muu hulgas Ameerika peatänavaks ja Emateeks kutsutud ligi 4000 kilomeetrit pikk maantee oli sõna otseses mõttes läbilõige Ameerika Ühendriikidest, puhas Americana, ning niisugusena väga kuulus. Route 66-l elu kees, selle äärde jäänud ja tekkinud asulate ärid pakkusid teelolijatele kõike, mida nood küsisid. Sellest maanteest inspireerituna kirjutati hulganisti raamatuid, filme, seriaale ja laule.

1926. aastal moodustatud Route 66 lõpu alguseks oli 1956. aastal president Eisenhoweri allkirjastatud osariikidevaheliste maanteede seadus, mille tulemusena ehitati 60ndatel, 70ndatel ja 80ndatel jõudsalt kiirteid. Suured sirged teed vastasid muutuvate aegade nõudmistele, säästeti nii aega kui elusid, ent sama mündi teise küljena tühjenesid “vana hea 66” liiklusest toitunud paigad. Mõnest sai oma kunagise hiilguse hal vari, teisest sootuks kummituslinn. Elu juhiti neist mööda.

Ametlikult 1985. aastal olemast lakanud Route 66 langus andis romantiseerimiseks muidugi uusi võimalusi, mida kasutatakse seniajani. Paljud eestlased teavad Route 66 ilmselt tänu Pixari joonisfilmile “Autod”.

Tallinnast startides jõuab 4000kilomeetrise autosõiduga Madridi. Mastaabid on siinmail hoopis teised, see tähendab tibatillukesed. Aga meil on meie järk-järgult neljarajaliseks ehitatav Tallinna–Tartu maantee. Õigemini küll Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee, E-tee tähisega E263.

Järjest vähemad teavad või mäletavad, millal valmis esimene jupp eraldatud sõidusuundadega Tallinna–Tartu maanteed, olgugi et vastus võib pakkuda üllatuse – alles päris nõukaaja lõpus 1990. aastal. Tallinnast Jürini kulgenud lõigule hakati kohe tegema jätku Vaidani, kuid saabunud vabaduse lainetused panid töö 1993. aastal seisma. Selle ehitusega jõuti lõpuni 1998. aastal.

Sealt edasi on route66lik kõrvalejäämine põhiteest tabanud mõnda Eesti kohta nüüdseks juba aastaid tagasi, mõnda alles hiljaaegu, mõnda ootab see aga määramatus kauguses ees.

Ma olen säärase analoogia peale kaua mõelnud. Enam ei ole mul selle tabavuse kontrollimise edasi lükkamiseks ühtegi vabandust, sest Ford F-150 tuli Eestis ametlikult müügile.

Analoogide lainel jätkates võiks öelda, et Ford F-150 on automaailma ekvivalent McDonald’sist. Nii nagu kiirtoit, sümboliseerib ka Ameerika pikap ameerikalikku elulaadi, ja nii nagu McDonald’s, on F-150 omasuguste seas number üks. See on maailma enimmüüdud kastiauto ning USA populaarseim sõiduk juba 42 aastat jutti!

Lihtsalt selle “ratastel McDonald’si” laiemasse ilma minek lasi end õite pikalt oodata – ametlikult siseneti sellega Euroopa turule alles mullu. Rootsi ja Saksamaa järel kolmandana saadigi ettevalmistustega ühele poole Eestis, müügiga hakati pihta detsembri keskel.

Meil siin Euroopas on raske täiel määral mõista, kui tähtsat rolli pickup truck Põhja-Ameerikas elus omab. Eelmisel aastal valmistati ainuüksi nn F-seeria Forde üle 700 000 tüki. Nendega ei sõida üksnes töömehed ja rustikaalsed kauboid – ehkki loomulikult ka nemad –, vaid tänu laiale hinna- ja varustusspektrile Ameerika ühiskonna pea kõigi kihtide esindajad.

Siinpool Atlandi ookeani ei saavuta F-150 sarnaselt mistahes teise Ameerika pikapiga ealeski koduturuga võrreldavat menu. Ebaeuroopalikud mõõtmed – jänkides sügavat umbusku tekitavat meetermõõdustikku kasutades ümardatult kuus meetrit pikk ning kaks meetrit lai ja kõrge – ning palju väiksem nõudlus kastikate järele on kõigest osa põhjustest. Lisaks tuuakse siia ainult hea või veel parema varustusega eksemplare, sest USAs toodetavate masinate transpordi ja Vana Maailma standarditele vastavaks kohendamisega (seda tehakse Saksamaa sadamalinnas Bremerhavenis) kaasnevate kulude tõttu puudub lihtsamatel versioonidel äriline iva.

Niisiis: ei mingeid kahe ukse ja istme, väikeste plekkvelgede ning värvimata esipampriga töömuulasid, Eesti esinduse kodulehel algavad pakkumised 80 000 eurost. Mis tähendab, et Ford F-150 on kastiga luksus. Ning luksusautolt oodatakse, et sellega oleks ka maanteel mugav sõita. Nii neljarajalisel kui sellelt maha keerates.

2020. aasta suvel Kose–Võõbu neljarajalise lõigu valmimisega Tallinna–Tartu maanteest pisut eemale jäänud Kose-Risti näeb välja nagu ennegi. Ja samal ajal ei näe kah, kuna puudub pidev autovool. Automaattanklat ei ole asula Tallinna-poolses servas enam samuti. Nüüd, mil lumi katab maad, ei paista maha võetud rajatisest enam märkigi. Nagu polekski olnud.

Seevastu 24 tundi avatud burgerikoht ning sellest üle parkimisplatsi asuv trahter on vanaviisi alles. Teisena nimetatusse astun koos fotograaf Liis Treimanniga sisse.