Täna võib öelda, et oleme koos Eesti Talleksiga otsustanud Mainori lähipäevil kohtusse anda. Uut pakkumust Dvigateli ostmiseks aga ei välista, võimalike osanikena näeme kõiki konsortsiumi liikmeid peale Mainori.
Juba mitu nädalat tagasi ütlesime, et meie ei kirjuta sellele erastamislepingule alla, kui ei ole sõlmitud lepingud, mis tagavad, et pärast allakirjutamist tekiks konsortsium pakutud jaotuses. Kuna Wam & Son ei olnud viimase minutini nõus alla kirjutama, oleks see tähendanud, et meie oleksime Dvigateli saanud Wam & Soniga võrdsetel alustel. Jutt, et me tahtsime rohkem aktsiaid saada, on vale. Meil oli ju 23%, alla kirjutades oleksime saanud 50%. Kuna aga ei olnud mingit garantiid, et konsortsiumilepingule oleks hiljem alla kirjutatud, oleks see olnud meie partnerite amoraalne petmine. See poleks olnud ei Eesti majanduse ega Dvigateli huvides, kuna oleks sattunud täiesti sõltuvusse Wam & Sonist. See on ühemehefirma ja -- mängida ühe mehe kätte nii suur tehas -- me ei pea seda õigeks. Kui me oleks saama peal olnud, oleks olnud arukas lepingule alla kirjutada.
Wam & Sonil oli võimalus esitada omapoolne leping, kui nad väidavad, et see polnud juriidiliselt vettpidav. Viimast on kõige lihtsam öelda. Meil ei olnud ju mingit mõtet torpedeerida pakkumust, mille esitasime erastamisagentuurile. Eesmärk oli, et konsortsium ei realiseeruks mitte niiviisi, et üks osapool saab kasutada võimalust sellest loobuda ja haarata Dvigatelist suur tükk omale.
Kui erastamisagentuur oli nõus lepingule alla kirjutama, siis olid järelikult kõik erastamistingimused täidetud. Väide, et meil polnud vajalikke pangagarantiisid, ei pea paika. Pangagarantii tõime me Tööstuspangast. Arvan, et Mainor on piisavalt suur organisatsioon, nii et mõne miljoniga opereerida pole meil probleem. Meie raha taha ei jäänud midagi kinni.
Mis edasi... Ei tahaks veel oma plaanidest rääkida. Uus pakkumus grupilt, milles osaleb ka Mainor, tuleb igal juhul.