Lõhkamine hävitab tarbetu

Tallinnas Pärnu maanteel endise Vasara tehase hoonesse tahtis peagi sinna koliv AS Asmer ehitada maa-aluse parkla, mille jaoks lõhati vana vabrikumaja alla kuuesaja kantmeetri suurune süvend.

ASi EMV lõhketööde osakonna juhataja Koit Vallimäe sõnul on varasemast sagedamini ette tulnud lõhkamistöid vanades tehasehoonetes, mida nüüd ümber ehitatakse ja seadistatakse. «Asfaltbetoonitehases oli vanade seadmete jaoks valatud vundamendid, uued seadmed vajasid aga teistsuguseid aluseid,» toob ta näite hoone sees tehtud lõhkamisest. Teise näitena meenutab Vallimäe Tallinnas Pärnu mnt asuvat juveelitehast, kus taheti lahti saada vanast betoonpõrandast. «Hoonete sees tehakse laengud väikeste lõhkeainekogustega, mistõttu paugud käivad tihti,» räägib Vallimäe oma igapäevasest tööst.

«Et mitte häirida naaberasutuste töötajaid, paugutame vajaduse korral alles pärast tööpäeva lõppu.» Juveelitehases tehtud töödest rääkides ajab Vallimäed seni süüdlaslikult naerma inimeste ehmatus, kui väike betoonikild lendas suurt kõlinat tekitades vastu radiaatorit. Pärast seda otsustati töötajate närvide säästmise ja töö efektiivsuse tagamise nimel lõhkamistöid teha kella viiest õhtul kuni pimedani.

Tavapärane töö on lõhkajatel ka vanade ehitiste lammutamine ning kraavide ja trasside rajamine läbi paekivi, mida eriti palju on tehtud Lasnamäel. Samuti vajavad tihti lõhkajate abi bensiinijaamade ehitajad, kes paigutavad mahuteid maa-alustesse süvenditesse. «Statoili viimase ajal ehitatud teenindusjaamad on suures osas paekivi peal,» toob Vallimäe näite.

Lõhketööde tegemise tarvis on vaja saada luba tehnilise järelevalve ametist. Vallimäe hinnangul pole seda alati sugugi kerge saada, eriti juhul, kui lõhkamispaigas on väga palju kommunikatsioone. Tehnilise järelevalve ameti peaspetsialisti Lembit Eigo sõnul annavad nad loa nende poolt eksamineeritud firmaesindajatele.

Tallinnas on Eigo väitel vaid kolm lõhkamistöid tegevat firmat, keda tehnilise järelevalve amet aktsepteerib. «Kõige rohkem on sellise tegevusalaga firmasid Kohtla-Järvel, Tallinnas teevad lõhkamistöid AS EMV, Lõhkon ja Lõhketööd,» loetleb Eigo. Kõige rohkem kontrollib tehnilise järelevalve amet lõhketöid tegeva kaadri ettevalmistust, objekte kontrollivad ameti spetsialistid Eigo sõnul pisteliselt.

Lõhketööde tegemise loa saamise eel tuleb hankida rida kooskõlastusi, mis Koit Vallimäe arvates kujuneb tavainimesele aeganõudvaks ja närvesöövaks ettevõtmiseks. «Üldjuhul võtame kooskõlas-tuste hankimise enda peale,» püüab ta tellijat peavalust säästa. «Tellijal pruugib meie juurde tulla vaid tellimiskirja ja omavalitsusest saadud asendiplaaniga.» Samas peab klient varuma nii palju aega, et koos lõhketööspetsialistidega kohapeal ära käia.

Kooskõlastuste hankimisel peab Koit Vallimäe oma osakonna tugevaks küljeks pikaajalisi kogemusi ametkondadevahelise kadalipu läbimisel. «Ametkondades antakse kooskõlastusi kindlal päeval ja kellaajal,» toob Vallimäe välja peamise probleemi. «Kui seda tehakse näiteks esmaspäeval kahest kolmeni, võib ette kujutada tellija tunnet, kui ta jõuab kohale teisipäeval.»

Vallimäe väitel on alati vaja kooskõlastus saada maavaldajalt, kuid olenevalt lõhkamiskohast lisandub sellele tavaliselt nõusoleku taotlus Eesti Energialt, gaasitrasside haldajalt, transpordiametilt. Raudtee läheduses plaanitavast lõhkamisest tuleb informeerida Eesti Raudteed, kes kontrollib, ega plahvatus raudtee automaatikat rivist välja ei löö. Kui ohtlikku tsooni jäävad asutused või elamud, tuleb kooskõlastus saada sealsetelt töötajatelt või elanikelt.

«Me peame teadma, et plaanitakse nii erilist asja kui lõhkamine,» räägib Tallinngaasi tegevdirektor Ülo Jaanimägi kooskõlastuste mõttest, tunnistades , et lõhkeaine kogustest ja löökide tugevusest ei tea nemad midagi.

Tallinngaasi esindajad saadetakse siiski gaasitrasside läheduses tehtavatele lõhkamistele, et võimaliku õnnetuse korral spetsialistid selle likvideeriksid. «Eriti ettevaatlikud oleme suurte, kogu linna varustavate gaasitorude läheduses tehtavate lõhkamiste korral,» tunnistab Jaanimägi.

Tööde hind on Koit Vallimäe hinnangul suhteline. «Venemaal tõstetakse lõhkeaine hinda peaaegu iga nädal,» mainib Vallimäe peamist hinda kujundavat tegurit. Samuti sõltub tööde hind konkreetsest kohast -- selle pinnasest ja ümbruskonna asustustihedusest. Mida rohkem on naabruses maju ja kommunikatsioone, seda rohkem tuleb kasutada kallist kattematerjali. Ühe kantmeetri paekivipinnase lõhkamiseks arvab Vallimäe tellijal kuluvat 150--500 krooni. ASist Lõhkon ja Lõhketööd ei õnnestunud ajakirjanikul kedagi kätte saada, mistõttu nendes firmades kasutatavad hinnad jäid teadmata.

Suureks probleemiks peavad lõhkajad ohutuse kindlustamist inimeste rumaluse tõttu. Kõige raskem on Vallimäe sõnul valvata lapsi, kes kipuvad käskudest-keeldudest hoolimata põõsastesse pugema. «Ega uudishimulikud vanainimesedki tihti paremad pole,» vangutab Vallimäe pead. «Ikka piiluvad nad kardina taga, kuidas pauku tehakse.» Varsti võib ini-meste ohjeldamiseks elurajoonis Vallimäe kartusel vaja minna tervet polku, kes üksteisel käest kinni hoides ohtlikku tsooni ümbritseks.

Suurimaks abistajaks korra loomisel peavad lõhkajad liikluspolitseid. «Liikluspolitsei on ainus jõud, kelle võimuses on sulgeda teid,» väidab Vallimäe, lisades, et vanasti taltsutasid kihutajaid lõhkajate pandud lipudki, nüüd ei huvita need kedagi.