10 detsember 1995

Turumajandus ja saamatud jaemüüjad

29. novembri Äripäevas ilmus toimetuse juhtkirjana artikkel pealkirjaga «Turgude keelamine pole lahendus jaekaubandusele». Seda lugedes jääb jaekaupmeestest mulje kui saamatutest ettevõtjatest, kes ei saa aru turumajanduse põhimõtetest ning nõuavad riigilt nendest edukamalt läbilöövate turgudest konkurentide tegevuse keelustamist.

Julgen väita, et enamiku jaekaupmeeste näol ei ole tegemist turumajandusele jalgujäänud saamatute ettevõtjatega. Ometi arvan ma, et mõistet «turumajandus» ei ole päris õige ka lausa sõna-sõnalt võtta. Kuigi turumajanduse põhiolemuse määrab konkurents, on ka riigil ja kohalikel omavalitsustel siin oma osa. Minu arvates oleks riigi ülesanne eelkõige kõigile konkureerijatele ühiste mängureeglite kehtestamine ning nendest kinnipidamise jälgimine, tagamaks kõigile konkureerijatele võrdsed võimalused. Praegust situatsiooni jaekaubanduses võib vaadelda ilmselge turumüüjate soosimisena.

On selge, et turgude niivõrd suure populaarsuse peamine põhjus on seal müüdavate kaupade madalamad hinnad. Miks siis ikkagi poed ei suuda nii odavalt müüa kui turumüüjad? Kaupluses lisatakse kaupade sisseostuhinnale juurdehindlus (toidu- ja esmatarbekaupadele keskmiselt 15--20%), mille praegust taset ei saa küll kuidagi liiga kõrgeks pidada. Juurdehindlusest peab jätkuma kõigi kulude katteks ning loomulikult tahab ka kaupmees, nagu iga teinegi ettevõtja, oma tegevusest mingit tulu saada. Kaupluse põhilised kuluartiklid on: rent, soojus- ja elektrienergia, transport ja valvekulud. On veel palju muid vajalikke kulutusi, ilma milleta on poe eksisteerimine võimatu. Kuigi ka legaalse kaubanduse käive on tõusnud (peamiselt üldise hinnatõusu arvel), ei kata see jaekaubanduse kulude olulist tõusu viimastel aastatel.

Poeomanik on sõlminud oma töötajatega töölepingud ning maksab neile palka ja kannab üle üksikisiku tulumaksu. Palkadele lisandub veel 20% sotsiaalmaksu ja 13% ravikindlustust. Kui nüüd veel midagi järele jääb, on selle pealt vaja tasuda ettevõtte tulumaks ning loomulikult on konkurentsis püsimiseks vaja veel investeerida uute kaubandusseadmete soetamisse, remonti jm. Ma ei tea praegu ühtegi jaekaubandusettevõtet, kus viimastel aastatel oleks omanikele mingeid arvestatavaid dividende välja makstud. Kaupade müügihinda poes tõstab veel lisatav 18protsendiline käibemaks.

Turukauplejate kulud piirduvad enamasti ainult transpordikulude ja turupileti ostmisega. Julgen arvata, et turumüüjatele nende peremeeste poolt makstava tasu pealt jäävad enamasti tasumata nii üksikisiku tulumaks, sotsiaalmaks kui ka ravikindlustus, lisaks sellele jääb riik ilma ettevõtte tulumaksust. Sellest, kuidas on lugu käibemaksu ja selle tagasisaamisega, oli juba juttu 4. detsembri Äripäevas. Enamik turul müüjatest on maksuametis kirjas (juhul kui neil sellise organisatsiooniga üldse mingeid suhteid on) mittekäibemaksukohustuslasena, st nad väidavad oma aastakäibe olevat alla 250 000 krooni. Kuna enamik turukaupmeeste tehingutest, sh ka kaupade ostmine, käib sularahas, on maksuametil nende tegelikku käivet ja tulu äärmiselt raske kontrollida.

Kuigi kõik kauplemist reguleerivad seadused ja eeskirjad peaksid teoreetiliselt ühtemoodi kehtima nii turul kui kauplustes, tundub ometi, et need on vaid poodide jaoks. Samal ajal kui kauplustele esitatavad nõuded muutuvad üha rangemaks ning kontrollijad poodides võivad norida iga pisiasja pärast, kaob kontrollijate printsipiaalsus millegipärast turgudel, kus kauplemiseeskirja eiramine on kujunenud juba reegliks, mitte üksikuks erandiks. Aeg-ajalt turgusid muidugi kontrollitakse, aga 2--3 juhuslikult ettesattuva turumüüja trahvimine ei suuda oluliselt parandada tuhandete kauplejate kombeid.

Ma ei taha sugugi väita, et kõik turgudel kauplejad on ebaausad ning mitte mingil juhul ei saa õigustada maksude maksmisest kõrvalehiilimist ning kauplemiseeskirjade eiramist kauplustes. Jaekaubanduse liit ei taotle mitte sugugi turgude sulgemist ja sellega saamatutele poepidajatele konkurentsieeliste kehtestamist, vaid just seda, et nii poodide kui turgude jaoks kehtiksid võrdsed mängureeglid ka tegelikkuses. Turgude ohjeldamatu voogamise ning selle kontrollimiseks loodud ametkondade täieliku huvi puudumisega seal toimuva vastu on loodud ideaalsed tingimused varimajanduse õitsenguks, salakauba ning ka poodidest jm varastatud kaupade müümiseks.

Hetkel kuum