Turumajandus ja saamatud jaemüüjad

29. novembri Äripäevas ilmus toimetuse juhtkirjana artikkel pealkirjaga «Turgude keelamine pole lahendus jaekaubandusele». Seda lugedes jääb jaekaupmeestest mulje kui saamatutest ettevõtjatest, kes ei saa aru turumajanduse põhimõtetest ning nõuavad riigilt nendest edukamalt läbilöövate turgudest konkurentide tegevuse keelustamist.

Julgen väita, et enamiku jaekaupmeeste näol ei ole tegemist turumajandusele jalgujäänud saamatute ettevõtjatega. Ometi arvan ma, et mõistet «turumajandus» ei ole päris õige ka lausa sõna-sõnalt võtta. Kuigi turumajanduse põhiolemuse määrab konkurents, on ka riigil ja kohalikel omavalitsustel siin oma osa. Minu arvates oleks riigi ülesanne eelkõige kõigile konkureerijatele ühiste mängureeglite kehtestamine ning nendest kinnipidamise jälgimine, tagamaks kõigile konkureerijatele võrdsed võimalused. Praegust situatsiooni jaekaubanduses võib vaadelda ilmselge turumüüjate soosimisena.

On selge, et turgude niivõrd suure populaarsuse peamine põhjus on seal müüdavate kaupade madalamad hinnad. Miks siis ikkagi poed ei suuda nii odavalt müüa kui turumüüjad? Kaupluses lisatakse kaupade sisseostuhinnale juurdehindlus (toidu- ja esmatarbekaupadele keskmiselt 15--20%), mille praegust taset ei saa küll kuidagi liiga kõrgeks pidada. Juurdehindlusest peab jätkuma kõigi kulude katteks ning loomulikult tahab ka kaupmees, nagu iga teinegi ettevõtja, oma tegevusest mingit tulu saada. Kaupluse põhilised kuluartiklid on: rent, soojus- ja elektrienergia, transport ja valvekulud. On veel palju muid vajalikke kulutusi, ilma milleta on poe eksisteerimine võimatu. Kuigi ka legaalse kaubanduse käive on tõusnud (peamiselt üldise hinnatõusu arvel), ei kata see jaekaubanduse kulude olulist tõusu viimastel aastatel.