19 detsember 1995

Väikepankade mõttekusest

Arvamus, et väikepangad pole elujõulised, tundub olevat üldlevinud. Näiteks kirjutab Soome Panga uurija Seija Lainela, et Baltimaade pangasektorid on suhteliselt ebakindlad, sest suur osa pankadest on väga väikesed. Ka audiitorfirma Price Waterhouse töötajad kurdavad ajalehes The Baltic Independent, et Balti riikides (eriti Lätis) on pankasid liiga palju. Arvamust näib jagavat ka suur osa Eesti panganduspoliitika tüürimeestest. Juba 1992. aasta lõpul avaldas Eesti Panga asepresident Bo Kragh arvamust, et Eestile piisaks vaid 2--3 suurpangast. Eesti Pank on vastu võtnud pankade omakapitali suurendamise nõude, milles nõutud taseme saavutamine pole osale väikepankadele sisemiste ressursside varal ilmselt jõukohane jne.

Käesoleva artikli ülesanne on selgitada, kas väikepangad on konkurentsivõimelised või mitte. Kas väikepankade elujõuetus on teaduslik järeldus või hoopiski müüt, mis tuleneb inimpsüühika kalduvusest eelistada suuremat? Enamik töös kasutatud andmeid ja arvamusi on saadud Soome Panga ja Eesti Panga publikatsioonidest.

Turumajandusele üleminek pidi asendama käsumajanduslike riiklike pankade võrgu äripankade omaga. Pangasektori rekonstrueerimine algas 1988. aastal, mil asutati Tartu Kommertspank. 1989. aastal avasid ukse veel Innovatsioonipank, EVEA pank ja Estexpank. 1990. aasta lõpuks oli tegevust alustanud juba 12 kommertspanka. Selle aja olusid arvestades võib nendest neli tinglikult arvata suuremate hulka kuuluvateks. Tabelist 1 nähtub, et suuremate pankade rühmast on vaid üks (25%) praeguseni vastu pidanud, aga väiksematest vendadest on seda suutnud pooled.

Tabelis 1 toodud andmed näitavad, et pankade asutamise esimese laine ajal loodud väikepangad olid isegi elujõulisemad kui suuremast bilansimahust alustanud pangad. Seevastu aastal 1991 «odava raha» perioodil asutatud pangad olid vähem elujõulised. Nende ebaedukusele aitas ilmselt kaasa alustamine majanduse languse ja hüperinflatsiooni ajal ning ka suurem orienteeritus «sogases vees kala püüdmisele». Rahareformi järel oligi nende turuni?? kadunud.

Väikepankade määratlemise aluseks ei saa paraku võtta töötajate arvu ega seadmete võimsust nagu tootmis- ja teenindusettevõtetel. Eesti Pank liigitab pankasid bilansimahu alusel, kusjuures suurpangad on mahuga üle ühe miljardi krooni, keskmised 250--1000 miljonit krooni ja alla 250 miljoni krooni on väikepangad. Kindlasti pole see meetod ideaalne arvestades, et pangad pole mitte üksnes rahareservuaarid, vaid ennekõike ikkagi raha liikumise kanalid ja pumbajaamad.

Rühmitades pangad aga ülaltoodud printsiibist lähtudes on tabelis 2 esile toodud nende kasvukiirus 1995. aasta esimese kolme kvartali jooksul. Selgub ilmekalt, et väiksemate pankade grupis on kasv olnud keskmisest kiirem ja kolm panka, mis olid aasta alguses pisemate grupis, on jõudnud juba kanda kinnitada keskmiste leeris. Võib lisada, et oktoobrikuu lõpuks jõudsid oma bilansimahuga keskmike gruppi ka ERA Pank (169,4) ja Merita pank (264,1). Seevastu aasta alguses keskmiste pankade grupis olnud kuuest pangast on kaks areenilt lahkunud. Eriti järsk oli langus Eesti Sotsiaalpangal, mis 1992. aasta lõpu ja 1993. aasta alguse panganduskriisi järel oli Eesti suurim pank. Pilkena tema pihta kõlab nüüd 1993. aasta algul BNSi info «Eesti panganduse reorganiseerimise esimene etapp lõppenud» lõpulause: «Mitteametlikud küsitlused Eesti pressis pea- vad kõige usaldusväärsemaks Hansapanka ja Eesti Sotsiaalpanka».

Tabelist 2 selgub ka, et kõikides pangarühmades oli nii keskmisest oluliselt kiiremini kui ka aeglasemalt kasvavaid panku. See asjaolu ei võimalda ühe või teise pangarühma elujõulisust teistest oluliselt erinevaks pidada.

Ka pankade tulukus ei näi otseselt panga suurusest ega kasvutempost sõltuvat, sest 30. septembri 1995. aasta bilanss näitas jaotamata kasumi/kahjumi real kahjumit kuuel pangal. Tabelist 3 näeme, et seda oli kõikides pankade suurusrühmades ja nii kiire, keskmise kui ka aeglase bilansimahu kasvuga pankades. Samal ajal näitas Eesti Krediidipank 4,3 miljoni krooni suurust kasumit, kuigi bilansimaht aasta sees on 13% kahanenud. Oktoobris lisandus kahjumiga pankade nimekirja ka Põhja-Eesti Pank, mis oli loomulik arvestades seda kära, mis tema ümber oli tõstetud. Loodetavasti pöörab reorganiseerimine PEPi taas kasumisse.

Eeltoodud analüüsist võiks teha ettevaatliku järelduse, et kui osa väikepanku on viis-kuus aastat konkurentsis suurpankadega vastu pidanud, siis nüüd, mil Eesti majandus on elavnemas ja kriisi põhi näib ületatud, oleks neil ehk olnud üsna head väljavaated sama kasvustrateegiat jätkates ka edaspidi vastu pidada.

Norras algas panganduskriis juba 1987. aastal. Järgnesid 1991. aastal Soome ja Rootsi pangad, kriisiilmingud laenukahjumite näol olid ka Taanis ja Islandis. Kõige suuremad kahjud (2--5% rahvuslikust kogutoodangust) olid Põhjamaade pankadel 1992. aastal, mil Eestiski oli sügav panganduskriis.

Põhjamaade panganduskriisi põhjuseks on kriisilised muutused majanduses, kusjuures kitsaskohad ja vastuolud majanduses leiavad võimendatud väljenduse pangasektoris. Käesolev artikkel vaatab siiski, millises pangarühmas oli kriis sügavam ja laenukahjud suuremad. Kahjuks on välismaiste autorite artikleid kasutades raske saada terviklikku pilti, sest uurijaid on huvitanud teistsugused seosed, kuid mõndagi meie jaoks huvitavat võib siiski järeldada.

Heikki Koskenkylä Norra pangakriisi käsitlevast uurimusest selgub, et kriis tabas valusamalt kommertspanku. Seevastu väikesed ja keskmised hoiupangad olid hästi toime tulnud. Kommertspankadest oli 1991. aastaks alles jäänud 20, kuigi kahe aasta eest oli neid olnud 28. 1990. aastal ühinesid kaks suurt kommertspanka Norra suurimaks Den Norske Bankiks. Samuti ühendati kaks väiksemat kommertspanka Kreditkasseniga, millest sai seejärel suuruselt teine kommertspank Norras. Kui veel lisada, et riikliku krediidiabi eeltingimus pankadele oli juhtkonna vahetus. Et suurte kommertspankade tippjuhtkond jõudis kriisiperioodil mitmeid kordi vahetuda, siis on ilmne järeldus, et kriis Norras tabas kõige valusamalt just suuri kommertspankasid. Samadele järeldustele jõuavad ka IMFi uurijad, kes kirjutavad (WP/95/61), et kolm Norra suuremat kommertspanka Den Norske, Kristiania ja Fokus, mis haldasid 85% kogu kommertspankade mahust, olid suurimates raskustes ja valitsus võttis 1991. aasta lõpul nad omandusse.

Pangakriis Soome hoiupankade sektoris oli sügavam kui Norras. Kuid sealgi algas kriis suurte pankade seas. Esimeseks ohvriks sai 1991. aastal SKOP. Soome Pank andis talle 3,9 miljardit marka toetust, kuid allakäiku see ei peatanud ja keskpank võttis ta oma alluvusse (Eesti Pank kasutas seda eeskuju Sotsiaalpanga päästmise katsetes). 1992. aastal otsustas Soome Pank ühendada väikesed iseseisvad hoiupangad Soome Hoiupangaks (SSP). Samas ühinesid SSPsse vaid pooled väikestest hoiupankadest, 36 neist keeldus ühinemast. Edasi raputas kriis kõiki Soome suuremaid kommertspanku. See, et STS-Pankki pidi ühinema KOPiga, muutis viimase ka nõrgaks, mistõttu ta ühines edasi SYP-pangaga ja tekkis Põhjamaade suurim pank -- Merita pank.

Rootsis suutis kaks suurt erakommertspanka toime tulla ilma riikliku abita (S-E Banken ja Handelsbanken). Tuge vajas aga kolm suurpanka (Nordbanken, Gota Bank ja Föreningsbanken) ning mõned väiksemad hoiupangad. Seega pidid Soome, Norra ja Rootsi riik ja keskpank abistama kriisi ületamiseks eeskätt suurpankasid.

Põhjamaade panganduskriisid tõid kõige rohkem kahjumeid suurematele pankadele, samas kriisi tagajärjel panganduse kontsentreeritus isegi suurenes. Pankade arv vähenebki kõikides maades.

Siiski on pankade kontsentreeritus kõige suurem Rootsis. Norras on suurpangad muudest Põhjamaadest väiksemad. Kolme suurema panga osatähtsus 1993. aastal oli Rootsis 64,2%, Soomes 62,8% ja Norras 53,7%. Kriisikahjud olid aga kõige suuremad Rootsis ja kõige väiksemad Norras.

Aastatel 1987--1994 vähenes pankade arv Rootsis viis korda ja neil jäi peaaegu sada iseseisvat panka. Norras ja Taanis jäi eksisteerima umbes 150 ja 200 panka. Kõige rohkem jäi pankasid tööle Soomes -- 350 ringis, kuigi 1987. aastal oli neid ligikaudu 600.

Veidi spekuleerides võib konstanteerida, et panganduskriisid on suurpankade tekke ja pankade arvu vähenemise katalüsaatorid, muutes seega panganduse üha riskantsemaks, majanduskriisidele kõige vastuvõtlikumaks ning rahaomanikele ja maksumaksjatele koormavamaks infrastruktuuri osaks. Näiteks pankadele makstud toetus aastatel 1989--1995 oli Rootsis 1993. aastal nende RKTst 5,2% ja Soomes 10,7%.

Hetkel kuum