Sündinud: 28. august 1957.
Abielus, 2 tütart.
Haridus: 1975--1980 TPI ehitusteaduskond.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Karjäär: 1980 Tallinna täitevkomitee sillaehituse grupijuht.
1982--1987 Tallinna täitevkomitee direktsiooni tehnoehitusosakonna juhataja ja peainsener.
1987--1989 ENSV plaanikomitee elamu- ja kommunaalosakonna juhataja asetäitja.
1989--1992 Eesti-Soome-Saksamaa ühisettevõtte Rake S.P. (praegu Rake Ltd) peadirektori asetäitja.
1988. aastal Eesti kristlik-demokraatliku erakonna asutaja- ja eestseisuse liige, samal aastal astus Eesti muinsuskaitse seltsi. Muinsuskaitseklubi Tare esimees, Eesti ehitusinseneride liidu asutajaliige.
1992--1994 RKE Isamaa Tallinna piirkonna esimees.
1994 jaanuar--1995 aprill EV majandusminister.
1995. aasta märtsis valiti teistkordselt riigikogu liikmeks, on riigikogu rahanduskomisjoni liige, Isamaaliidu esimees.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Äri või poliitika «Eks ma mõnda otsust olen ikka kahetsenud,» tunnistab Toivo Jürgenson tagasihoidlikult naeratades ning lisab samas kiirelt, et need otsused kipuvad jääma põhiliselt põlevkivi ja energeetika valdkonda. Küll on aga Jürgenson seni veendunud, et tema majandusministriks oleku ajal langetatud otsus eraldada Eesti Kütusest töötav osa, nimetada see Esoiliks ning panna erastamiskatlasse, oli ainuõige. «Keegi pole suutnud tõestada vastupidist,» lausub ta resoluutselt ning lisab, et tema jaoks on täiesti arusaamatu mõtteavaldus jätta Eesti Kütus riigile. «See aga, et Eesti Kütuse võlanõue osteti ära selleks, et erastada Esoil, on Münchhauseni üritus -- iseenda juustest tõstmine,» lausub ta halastamatult.
Jürgenson ei salga, et palju skandaale ja peavalu põhjustanud Esoili küsimust on nii või teisiti püütud tema erahuvidega seostada. «Need jutud aga ei paisunud, kuna nad ei saanud toidet,» toonitab Jürgenson enda poliitiliste ja erahuvide sõltumatust. Majandusministrist Jürgensoni elu ei olnud kerge, igale sammule ja teole otsiti põhjendust, eriti kahtlustäratav oli kõik see, mis puudutas erastamist.
Jürgenson enda iseloomu poliitiku natuuriks ei pea, kuid poliitikasse sattumist ei pea ta siiski juhuslikuks. «Ilmselt oli see minu saatusesse sisse kodeeritud,» lausub ta, «meie peres on kogu aeg räägitud kõigest avameelselt ning minu jaoks ei ole perestroikat ega silmade avanemist kunagi olnud.» Ma pidasin peaaegu aksioomiks, et varem või hiljem Eesti riik iseseisvub, sest nii ebaratsionaalselt ja ebaloogilistel põhimõtetel üles ehitatud riik nagu Nõukogude Liit ei saa eksisteerida üle teatud hetke, lausub ta.
Kuni 1992. aastani oli Jürgenson poliitikas asjaarmastaja, eneselegi ootamatult tuli aga 1992. aastal astuda professionaalsesse poliitikasse, selle tingis tema enese sõnul vastutustunne valijate ees. «Võin öelda, et minu sissetulekud langesid järsult, materiaalselt ma kaotasin palju,» ei häbene Jürgenson öelda. «Just sel ajal valmistasin ette ühte firmat, mis läks ka käima ja ma tunnen, et oleksin selle firmaga võrdlemisi kaugele jõudnud.»
Poliitikukarjäärile eelnenud elu meenutades lausub Jürgenson vaoshoitud uhkustundega, et oli poliitikasse astumise hetkeks ehitusmaailmas võrdlemisi läbilöönud. Omal ajal juhtis ta Pärnu maantee viadukti ehitust. Oma unistusi paljastades räägib Jürgenson soovist luua oma ehituskorraldusfirma, mis tegeleks kogu problemaatikaga alates projekteerimisest ja projektide ekspertiisist ning lõpetades ehituse korralduse ja ekspluatatsiooniga. Seda, et ta tulevikus uuesti ettevõtlusega tegelema hakkab, ei pea ta erakordseks ega võimatuks. «Kui inimene on poliitikas läbi löönud, siis on tal ka ettevõtluses kergem läbi lüüa, poliitika ja ettevõtluse kogemused täiendavad teineteist,» arvab Jürgenson.
Jürgensoni arvates peavad ettevõtlus ja poliitika täiesti lahus olema. «Poliitik, kes laseb end mõjutada kitsastel äriringkondadel, kaotab valijate usalduse ja ärimees, kes on korraga nii poliitik kui ka ärimees, kaotab äripartnerite usalduse,» räägib ta. «Inimesed, kes tulevad ärist poliitikasse, peavad kõik oma äriasjad unustama ning vastupidi. Mõnede erakondade, näiteks koonderakonna puhul on aga täiesti krooniline see, et ettevõtlus ja poliitika aetakse lootusetult sassi.»