Riik on kodaniku või kodanik riigi jaoks?

Alates riikide tekkest on riigiametnike arv vahelduva eduga pidevalt kasvanud. Antud väide peab paika nii diktatuurlike kui ka demokraatlike riikide kohta. Alates demokraatliku riigikorra tekkest võib erinevad parteid jagada majandus-poliitiliselt parem- ja vasakpoolseteks. Kui neist esimeste valitsemisajal on tavaliselt riigiteenistujate arvukuse kasv vähemasti pidurdunud kui mitte peatunud (mõnikord on jõutud isegi nimetatud seltskonna vähendamiseni, mis on siiski väga haruldane), siis nende oponentide juhitud valitsustega kaasneb tihti vastupidine protsess.

Keegi ei kahtle väites, et kergem on esile tõusta alal, kus on vähem konkurente. Sama kehtib ka riigiametnike kohta -- ei maksa luua illusioone, et nimetatud sotsiaalse grupi kohta kehtivad erinevad reeglid. Kuna iga inimene püüab erineda nn hallist massist, siis selgub, et teatud ühiskondlikel kihtidel on seda raskem täita.

Üks ülemaailmselt levinud ülerahvastatud ametkondade süsteem on riik. Seega ei leia tuhanded inimesed oma ürgsele instinktile -- äratada millegagi tähelepanu -- praktiliselt mitte mingeid realiseerimisvõimalusi. Kui veel näiteks viis sajandit tagasi omas iga riigiametnik silmanähtavat ühiskondlikku positsiooni, siis tänases ühiskonnas omab seda ainult mõni üksik -- need, kes on kõneksoleva süsteemi kõrgeimal astmel. Sellest tulenevalt kerkib esile mitmeid väärnähtusi -- oma rolli ületähtsustamine riigiteenistujate poolt, tööülesannete hajumine erinevate ametkondade vahel ning seega vajalike toimingute mittetäitmine, korruptsioon jne.

Nagu eelnevast järeldada võib, tuleks mainitud väärarengute vältimiseks vähendada riigiteenistujate armee isikkoosseisu. Kuigi praeguse valitsuse mitmed juhtparteid on nimetanud seda probleemi üheks tähtsamaks (mõni kasutas seda siiski ainult valimiseelse sõnakõlksuna saavutamaks parempoolse maailmavaatega valijate poolehoidu), siis tegudeni pole kahjuks veel jõutud. Tegevusetust on põhjendatud Euroopa standarditele vastavate struktuuride loomise või euronormide juurutamisega olemasolevates ametkondades.

Järgnevalt keskendun korruptsioonile, mis on kujunemas Eesti jaoks üheks tõsisemaks probleemiks. Juba praegu kõige sagedamini kõneainet pakkuv nähtus pole veel märkimisväärseid tagasilööke saanud.

Üks võimalus seda teha on kindlasti reformierakonna esitatud kavatsus vabastada ettevõtlus tulumaksust. Vaatamata sellega võib-olla kaasnevale kaudsele maksude tõusule vähendaks nimetatud seaduseelnõu jõustumine oluliselt maksuametnike arvu, kes leiavad majanduse elavnemisel kahtlemata enesele väärilise töö. Kuid sellest üksi veel ei piisa. Samal ajal tuleks oluliselt kiirendada kõigi riigile kuuluvate ettevõtete erastamist ning mitte sõlmida uusi monopoolset seisundit tagavaid lepinguid kaupade või teenuste pakkujatega. See aitaks oluliselt vähendada praegu tegevusetute (eksisteerivad ainult sellepärast, et äkki läheb kunagi tarvis) ametnike hulka, kes peaksid jälgima monopolide ja riigiettevõtete tegevust, kuid paraku seda ei tee (hea näide on Eesti Telefoni tegevus). Mitmed sellist olukorda tekitavad põhjused olen juba eelnevalt nimetanud -- näiteks ametniku soov millegagi silma paista. Korruptsioon pakub selleks peaaegu ideaalse võimaluse. Riigiteenistuja, saades korralikku «honorari» või kõrgendust karjääriredelil ainult selle eest, et ei tee lihtsalt mitte midagi, on ahvatlev ettepanek kõigile, kuid loodetavasti osutub see siiski lühinägelikuks.

Seega peaks jõudma järeldusele, et muutmaks riiki riigiks inimese jaoks (seega tuleb peatada vastupidine protsess ja alustada kiiresti normaalse olukorra poole liikumist) tuleb muuta kõik meie riigi iga tasandi organid tunduvalt väiksemaks, kuid äärmiselt toimekaks, siis suudab Eesti Vabariik oma ametnikele maksta ka väärilist palka. Kuigi selle protsessi käivitamine ei osutu kergeks, tuleks alustada juba täna, homme võib olla juba liiga hilja.