20. veebruar 1996
Jaga lugu:

Soojustuse kulu endine

Rahakad ja loodussõbralikud eurooplased kasutavad hoonete soojustamiseks ka ehtsat lambavilla, mis on tehismaterjalist kümneid kordi kallim.

«Kui kakskümmend aastat tagasi kulus kõigile ehitusnormidele vastava maja ruutmeetri kütmiseks aastas 25 liitrit kütteõli, siis tänapäevastele normidele vastavalt kuluks 15 liitrit,» toob ASi Paroc Eesti tegevdirektor Kalev Kõnn välja parandatud soojustusest tuleneva kokkuhoiu. «Suund on sellele, et kuluks viis liitrit, nagu väga hästi soojustatud energiamajades.» Eesti tingimustes arvab Kõnn kuluvat praegugi 25--30 liitrit.

Aastakümnete jooksul levinud viletsavõitu soojustusmaterjal mineraalvatt on aja jooksul hoonete konstruktsioonide vahelt täielikult või osaliselt ära pudenenud, mistõttu olemasolevad majad ongi kehva soojapidavusega.

Vanemate soojustusmaterjalidega võrreldes on tänapäevased materjalid ASi Estkonsult projekteerimisdirektori Tiit Masso hinnangul ligi kolm korda parema soojapidavusega. Et aga soojapidavusnõuded on läinud rangemaks ja kütus kallimaks, ei ole soojustuskiht läinud sugugi õhemaks.

Kalev Kõnn leiab, et alla 15 cm pole uue maja seinale meie tingimustes soojustust mõtet panna ja lael peaks mittekäidava pööningu korral olema soojustust 30 cm. «See on ühekordne kulu, mis tuleb tagasi küttearvega,» rehkendab Kõnn. «Energia ei lähe ju odavamaks, kui just mõni imemees uut energiaallikat ei leiuta.»

Tänapäevased soojustusmaterjalid jaotab Tiit Masso mineraalseteks villadeks, puistevilladeks ja vahtplastideks. Esimeste hulka kuulub liivast tehtav klaasvill ja basaltkivist koos koksiga sulatatud kivivill. Kalev Kõnnil on ette näidata ka tükk ehtsat lambavilla, mida loodussõbralikud eurooplased propageerivad, ehkki materjal on tehislikust kümneid kordi kallim. «Võib ju WC-potile kullast nupu ka panna, aga kas tehtud kulutus on ikka mõistlik,» peab Kõnn rahakaid eurooplasi veidi kummaliseks.

Tavapärased kivi- ja klaasvill spetsialistide hinnangul kasutusvaldkonnalt ja soojustusomadustelt palju ei erine. Klaasvilla üheks eeliseks peetakse kokkusurutavust, mis annab eelise transpordil. ASi Isover-Klaasvill müügisekretär Peep Järpõld rõhutab peenemate kiududega ja seetõttu elastsema klaasvilla võimet liibuda paremini ebatasastele pindadele. Ei kivivill ega klaasvill ole põlev materjal, ent kivivill on kuumakindlam.

ISO-834 testi järgi sulab klaasvill üles 680° juures 12 minuti jooksul, kivivill 1100° juures kolme tunni jooksul. «On suur vahe, kas sein kukub ära 12 minuti jooksul või püsib kauem,» arvab Kõnn. «Kas jõuab vaid riidesse panna või ka kindlustusse helistada ja lepingugi sõlmida,» teeb ta musta huumorit.

Tiit Masso hinnangul kuumakindlus praktilises elus nii suurt tähtsust ei oma, olulisem on soojustusmaterjalide käitumine niiskes keskkonnas -- vee imavus ja niiskuse äraandmine. «Hooned on niiskust täis rohkem kui välisõhk,» selgitab Masso. «Läbi lagede ja seinte tungiv niiskus läbib soojustuse ja kui kohtab takistust, kondenseerub.» Ehitusel peab hoolitsema, et ei tekiks niiskuse soojustusse kondenseerumise võimalust. Selleks tuleb lisaks soojustusmaterjali niiskuse sidumisvõimele arvestada konstruktsiooni eripärasusi -- niiskustõkete paiknemist ja vajaduse korral tuulutamisvõimalusi.

Puistematerjalidest nimetab Masso tselluvilla ja kivivilla. Tselluvill on suhteliselt odav, väga hea soojapidavusega vanapaberist tehtud materjal, mis sobib spetsialistide hinnangul eelkõige pööningulagede soojustamiseks, aga ka seinte sisse. «Puistematerjali paigaldamiseks sõidab auto kohale ja puhub toru kaudu laiali,» kirjeldab Masso võimalust ühe päevaga sadu ruutmeetreid soojustada. Ehkki tselluvill on tehtud paberkiududest, pole materjal tuleohtlik, kuna lisatud on tuld tõkestavaid aineid. Lisatud booraksi tõttu ei tule ka närilised sisse.

Turul erineva kvaliteediga liikunud vahtplastide miinuseks on spetsialistide sõnul tuleohtlikkus. «Nad kas põlevad särinal või ajavad paksu mürgist suitsu välja,» räägib Masso heade soojapidavusomadustega, kuid vähese tulepüsivusega vahtplastidest. Lisaks on need kinniste pooride tõttu nullilähedase veeimavusega. Vahtplastmaterjale on kõige parem kasutada kinnistes konstruktsioonides, pinnases, põrandate all, kahe metallikihi vahel jms. «Panna plaat kohta, kuhu tuli võib ligi pääseda, või seina, kus ripuvad elektrijuhtmed, on kergemeelne ettevõtmine,» hoiatab Masso.

Teiseks põhjuseks, miks vahtmaterjali kasutatakse allpool ja mineraalset soojustust ülevalpool maapinda, peab Kalev Kõnn vajadust lasta majal hingata. «Plastid ei hinga nii hästi kui mineraalsed soojustusmaterjalid,» hoiatab Kõnn nn pudelmaja ehitamise eest, mida 1970. aastate energiakriisi ajal Euroopas hulgaliselt esines.

Kõik soojustusmaterjalid on mingil määral heli summutavad, kuid mitte heli pidavad. Õhu kaudu liikuvat heli, st inimkõne, muusikat jms peab Tiit Masso sõnul vaid massiivne konstruktsioon. Löögiheli tõkestab see, kui konstruktsioonis on kasutatud erineva elastsusega materjale. Uuemates majades ehitataksegi nn ujuvad põrandad põrandad, kus laepaneeli peale pannakse 10--20 mm mineraalvillast plaati, mille peale tehakse põrand. «Sellisele põrandale astumise müra ei kosta läbi konstruktsioonide,» väidab Masso.

Kalev Kõnn peab heliisolatsiooni parimaks variandiks kahekordse kipsplaadiga vaheseinu, mille vahel on vill. «Nii saame kombinatsiooni, kus raske kipsplaat neelab madalad helid ja kerge vill kõrged,» põhjendab ta, lisades, et paneelmajad on niivõrd «kandleks» ehitatud, et soovitud efekti tihti ei saavutata.

Jaga lugu:
Hetkel kuum