Luua kõrgem metsakool ei taha muutuda poliitilise tapluse tallermaaks

Selle artikliga püüab Luua kõrgem metsakool heita valgust minister Villu Reiljani väidetavatele «tehingutele».

Artiklit lugedes ei saa asjasse pühendamata kodanik aru, kas selle autor Hannes Tamme püüab härra Reiljanit süüdistada mingites mustades tehingutes või hoopis vastupidi -- tõsta esile tema edukat tegevust Eesti metsakoolituse edendamisel.

Need, kes asjast rohkem teavad, mõistavad, et artikkel püüab tugineda riigikontrolli revidendi Endel Sori 12. detsembrist 1995 kuni 25. jaanuarini 1996 Luua kõrgemas metsakoolis tehtud raamatupidamise revideerimise aktile.

Põhiline, mida keskkonnaministrile artiklis ette heidetakse, näib olevat ettevõtlus. Villu Reiljanile heidetakse ette seotust kohalike erafirmadega. Ilus on küll vaadata poolt lehekülge katvat Luua kõrgema metsakooli uue õppehoone pilti, mille ehitamise lõpetas 2,2 miljoni krooni eest kohalik firma Leor, kuid arusaamatuks jääb, mis on sel pistmist keskkonnaministri «tehingutega».

V. Reiljani seotus ni-metatud firmaga seisneb üksnes selles, et tema naabrimees on selle osanik. Ei Villu Reiljanil ega ka ühelgi teisel kooli töötajal selles firmas aktsiaid ei ole.

Me ei näe ka põhjust, miks Villu Reiljan ei oleks tohtinud omandada ASi Laudor aktsiaid. Ega Hannes Tammegi näe. Põhiline, milles ta ministrit süüdistab, on see, et kolm firmat on rentinud kontoriruume Luua kõrgemale metsakoolile kuuluvas elumajas. Tegelikult on Luua kõrgemal metsakoolil rendileping üksnes ASiga Leor, mille põhjal see firma kasutab ühte kolmetoalist korterit. Laudor ja Havior on Leori allüürnikud. Kokkulepitud üürisumma on Leorilt laekunud alati õigel ajal.

ASiga Haviro aset leidnud ostu-müügitehingut on juba 8. märtsi artiklis kommenteeritud.

Ülejäänud aktsiaseltsid -- Hanno, Lepa, Rautal ja Penta ei tegutse Luual ja meil puudub info keskkonnaministri tegutsemise kohta neis.

Valgustamist vajab ka Luua kõrgema metsakooli arendatav ettevõtlustegevus.

Ajakirjanik on kirjeldanud lepingupoolte funktsioone ja kohustusi metsakooli õppemajandis. Kõik see ongi üldjoontes nii. Siiski võib võhikul jääda mulje, nagu kühveldataks siin moodsa metsatehnika abil miljoneid kokku. Kõigepealt olgu öeldud, et kooli «hulgaline» metsatehnika koosneb peamiselt 1992. ja 1993. aastal (osaliselt soomlaste abiga) soetatud mootorsaagidest. Muu tehnika -- väljaveotraktorid, uus vahetus mootorsaage jm -- tuleb soetada.

H. Tamme artiklist jääb mulje, et kuna Luua kõrgem metsakool võib kasvava metsa eest riigile maksta kännuraha soodustingimustel, siis jäävad kõik metsatulud mõnusa äraelamise huvides kooli käsutusse. Tegelikult aga ei kujuta nimetatud fakt endast koolile märkimisväärset soodustust, kuna nendest tuludest peab kool katma kõik metsade uuendamise ja hooldamise ning haldamise ja järelevalvega seonduvad kulutused.

Ka olevat Luual tehtud suuri kulutusi seoses külaliste vastuvõtuga. Muidugi ei ole need 1995. aastal kulutatud 35 000 krooni mingil moel seotud V. Reiljani isikuga, sest alates 1. aprillist oli Luua KMK eesotsas juba teine mees. Just tänu rahvusvahelisele koostööle, mis sai alguse V. Reiljani direktoriks oleku ajal ja mis nüüd jätkub, sai Luual alguse ketassaeraamijuhtide ja metsurite koolitus.

Luua metsakooli arvepidamisalaste «segaduste» analüüs hõlmab 1995. aastat. Artiklis mainitud «segadused» suurte arvudega ei olegi segadused, kui arvestame, et 5,3 miljonit krooni oli 1995. aasta üheksa kuu plaaniline omatulu, 3,3 miljonit aga tegelik omatulu, millest omakorda 2,7 miljonit (1 994 000 krooni saematerjali ja 706 000 krooni ümarmaterjali) müügist saadud tulu ning 0,6 miljonit muust majandustegevusest saadud tulu. Loodetavasti eksis ajakirjanik kogemata.