14. aprill 1996
Jaga lugu:

Pilvel istuv city otsib maandumisrada

Tallinna tulevase city asukoht on ikka teadmata. Linnaisad arvavad üht, investeerijad ning arendajat teist. Viimaste mõtteid mõjutab kahtlemata see, kuhu konkreetselt ise juba on raha paigutatud või millise projekti plaane parasjagu tehakse. RETi arendusgrupile meeldiks kindlasti, kui äri- ja huvielu raskuskese nihkuks piirkonda Narva maanteest sadamani, Liivalaia tänava algusesse kerkinud Hansapanga pilvelõhkuja aktsenteerib just toda rajooni.

Kohalikud omavalitsused peavad tegema detailplaneeringu, mis annab samuti õiguse ühe või teise piirkonna (eelis)arendamisel sõna sekka öelda. Tegelikult on olukord kurvalt ühene -- Tallinna uus äritsentrum eksisteerib ainult mõtteis või paremal juhul vabakäejoonisena paberil.

Erinevates kohtades on eri tegijate tegevus koordineerimata ehk eestipäraselt ajab igaüks oma individuaalset rida. Mõnel kukub see välja paremini, mõnel ebaõnnestub sootuks, mõni aga juba kahetseb, et midagi üldse ette võttis. Möödunud aasta lõpus valminud ja tegijate sõnul 31,6 miljonit maksma läinud Rottermanni soolalao renoveerimine ja ehitamine kaasaegseks ärikeskuse mõõtu majaks oli üks esimesi valminud suurprojekte krooniaegses Tallinnas.

Ajaloo jäljendamatu hõng eristab seda hoonet uusehitistest nagu Hansapanga büroomaja või sotsialismiaegsete hiidtehaste ja nende «kantoorade» ümberehitustest nagu RET. RAS Estimpeks on tublisti vaeva näinud ja samas ilmekalt mõista andnud, et sadama suund on üks reaalne võimalus uue city asukohana.

Täna enam keegi kesklinnas ladu omada ei taha ja nii on loogiline, et majja plaaniti ärikeskus. Vastavalt sellele ka infrastruktuur ja arhitektuuriline lahendus. Tõsi küll, viimane jätab oma suurte avatud pindadega palju võimalusi.

Teisalt -- eks viimaks pea open space'i tüüpi kontori- või müügipind ka Eestisse jõudma.

Kuid oh õnnetust -- maja oli lubatud ka kultuuriministeeriumile, kel palju muuseume ilma peal laiali ning muidki kinnisvaralisi muresid kaelas. Paraku on meil kultuuriga ikka nii, et piletirahast ei jagu vara haldamisekski, remontimisest-renoveerimisest rääkimata. Eesti riik on vaene, temal ka ei jagu. See-eest mõnedel tema firmadel, näiteks kasvõi Estimpeksil, on äris edu olnud ning on tekkinud huvi ja võimalus investeerida. Sellepärast on iseäranis tore, kui projekti käigus saab säilitatud või ennistatud arhitektuuriliselt väärtuslik kinnisvara. Nõnda sai endisest soolalaost esinduslik keskus, kus 1995. aasta lõpu poole mitmedki kultuuriüritused aset leidsid, rääkimata rohketest dineedest ning vastuvõttudest.

Selgus, et maja sobikski oivaliselt hoopis kultuurimajaks ja muuseumiks. Oli ju sinna plaanitud arhitektuurimuuseum, mis siiani oma majata. Ainult et -- maja oli sisuliselt ehitanud Estimpeks ning bilansiliseks valdajaks polnud sugugi mitte kultuuriministeerium. Õnneks ei ole selliseid pisikesi ebakohti Eesti Vabariigis raske lahendada -- tänaseks on Rottermanni keskus kultuuriministeeriumi jagu.

Noore vabariigi sisemised lahkhelid, arvab välisinvesteerija. Lühinägelik ja populistlik otsus, arvab kindlasti Estimpeks. Arvamisest rohkem ei saa teha, sest RASide omanik on riik ise. Teistele osaliselt või täielikult riigi omanduses olevatele ettevõtetele on see märguanne -- kui teil hästi läheb ja raha üle jääb, ärge seda jumalapärast investeerige. Sest need investeeringud ei ole ega hakka olema mitte maksuvabad, halvemal juhul teid vabastatakse üldse kogu investeeringust.

Lihtsam ja mugavam on eduka tegevuse tulem paigutada lühikese elueaga põhivahenditesse või otse käibevahenditesse. Mõelda kasvõi, kui palju autosid oleks Rottermanni asemel võinud saada.

Mis siin nüüd ikka tagantjärele parastada, vähemasti uhke maja on püsti ja seda fakti ei muuda. Küll läheb aga riigi kõhnukesel kultuurirahakotil raskeks kinnisvara haldamine ja hooldamine. Spetsialistide hinnangul maksab Rottermanni haldamine koos kõigi infrastruktuurikuludega umbkaudu 2 miljonit krooni aastas. Tahaks loota, et sellega on arvestatud, sest hooldamata maja hakkab muidu lagunema. Piinlik oleks ju tõdeda, et rahapuudusel ei suudeta omanik olla.

Aprillis avati Stockmanni kaubamaja esimene järk. Ehitusplatsil on tööd kibedasti käimas ning valmiv rajatis on esinduslik. Kurikavalalt hiilib pähe mõte, et hoolimata hoone kaubamajalikust funktsioonist sobib ta küllap muukski. Nagu muuseumiks või näitusesaaliks. Heal juhul annab sinna paigutada kõik kodutud kultuuriasutused ja takkapihta mõne muugi organisatsiooni, kellele riik seni pole kohta leidnud.

Ainus viga, et Stockmanni omanik ei ole Eesti riik ja teda ei saa valitsuse otsusega bilansist bilanssi kanda.

Teisalt -- soomlased ajavad kiusu, ei anna viisavabadust ja vihjavad Eesti küündimatusele olla võrdne partner. Kui õige katkestaks nendega väheks ajaks diplomaatilised suhted, sealhulgas loobuks investeeringute kaitse lepetest ja muust siduvast bürokraatiast. Siis võiks ju tõesti mõelda, et kui teeks Stockmannist hoopis näiteks kunstimuuseumi.

Jaga lugu:
Hetkel kuum