Pilvel istuv city otsib maandumisrada

Ajaloo jäljendamatu hõng eristab seda hoonet uusehitistest nagu Hansapanga büroomaja või sotsialismiaegsete hiidtehaste ja nende «kantoorade» ümberehitustest nagu RET. RAS Estimpeks on tublisti vaeva näinud ja samas ilmekalt mõista andnud, et sadama suund on üks reaalne võimalus uue city asukohana.

Täna enam keegi kesklinnas ladu omada ei taha ja nii on loogiline, et majja plaaniti ärikeskus. Vastavalt sellele ka infrastruktuur ja arhitektuuriline lahendus. Tõsi küll, viimane jätab oma suurte avatud pindadega palju võimalusi.

Teisalt -- eks viimaks pea open space'i tüüpi kontori- või müügipind ka Eestisse jõudma.

Kuid oh õnnetust -- maja oli lubatud ka kultuuriministeeriumile, kel palju muuseume ilma peal laiali ning muidki kinnisvaralisi muresid kaelas. Paraku on meil kultuuriga ikka nii, et piletirahast ei jagu vara haldamisekski, remontimisest-renoveerimisest rääkimata. Eesti riik on vaene, temal ka ei jagu. See-eest mõnedel tema firmadel, näiteks kasvõi Estimpeksil, on äris edu olnud ning on tekkinud huvi ja võimalus investeerida. Sellepärast on iseäranis tore, kui projekti käigus saab säilitatud või ennistatud arhitektuuriliselt väärtuslik kinnisvara. Nõnda sai endisest soolalaost esinduslik keskus, kus 1995. aasta lõpu poole mitmedki kultuuriüritused aset leidsid, rääkimata rohketest dineedest ning vastuvõttudest.

Selgus, et maja sobikski oivaliselt hoopis kultuurimajaks ja muuseumiks. Oli ju sinna plaanitud arhitektuurimuuseum, mis siiani oma majata. Ainult et -- maja oli sisuliselt ehitanud Estimpeks ning bilansiliseks valdajaks polnud sugugi mitte kultuuriministeerium. Õnneks ei ole selliseid pisikesi ebakohti Eesti Vabariigis raske lahendada -- tänaseks on Rottermanni keskus kultuuriministeeriumi jagu.

Noore vabariigi sisemised lahkhelid, arvab välisinvesteerija. Lühinägelik ja populistlik otsus, arvab kindlasti Estimpeks. Arvamisest rohkem ei saa teha, sest RASide omanik on riik ise. Teistele osaliselt või täielikult riigi omanduses olevatele ettevõtetele on see märguanne -- kui teil hästi läheb ja raha üle jääb, ärge seda jumalapärast investeerige. Sest need investeeringud ei ole ega hakka olema mitte maksuvabad, halvemal juhul teid vabastatakse üldse kogu investeeringust.

Lihtsam ja mugavam on eduka tegevuse tulem paigutada lühikese elueaga põhivahenditesse või otse käibevahenditesse. Mõelda kasvõi, kui palju autosid oleks Rottermanni asemel võinud saada.

Mis siin nüüd ikka tagantjärele parastada, vähemasti uhke maja on püsti ja seda fakti ei muuda. Küll läheb aga riigi kõhnukesel kultuurirahakotil raskeks kinnisvara haldamine ja hooldamine. Spetsialistide hinnangul maksab Rottermanni haldamine koos kõigi infrastruktuurikuludega umbkaudu 2 miljonit krooni aastas. Tahaks loota, et sellega on arvestatud, sest hooldamata maja hakkab muidu lagunema. Piinlik oleks ju tõdeda, et rahapuudusel ei suudeta omanik olla.