6. mai 1996
Jaga lugu:

Kuidas kärpida riigi kulutusi?

Tulemusjuhtimisest läh-tudes peame endale kõigepealt selgeks tegema, kuhu need miljonid on läinud. Tuleks väga rangelt ja ausalt vaadata, kas mingi ametkonna peale tehtud kulutused on õigustatud. Ühe näitena olgu kasvõi see, et mõni aeg tagasi pandi ministeeriumite alla kokku mitmeid ameteid. Ent nüüd tahaks teada, mis sellest saanud on, kas oli sellest kasu ja kui palju? See peaks olema tulemuste analüüs ning see oleks alus, kust saaks edasi minna. Tulemusjuhtimise printsiip on suunatud inimeste kokkuhoiu poole, ei ole ju mõtet hoida mittetootlikke inimesi.

Teine märksõna oleks normatiivsus, millega kaasneks halduskulude kokkuhoidmine. Normeerida võib ju igat laadi kulutusi, mitte ainult autode ostmist. Näiteks ühe bürokraadi töökoha kulutusi. Samas tuleks panna paika järjekord, mis laadi kabinette peaks korda tegema esmajärjekorras. Seal, kus rohkem võõraid -- maksumaksjaid -- käib, peaks austusest nende vastu ruumid rohkem korras olema. Hetkel kipub see vastupidi käima. Riiklikust investeeringute programmist, umbes miljardist kroonist, läheb suurem osa riigiasutuste remontimise peale. Siin annaks kokku hoida küll.

Kolmas idee on veel. Oleme küll suured avatud majanduse pooldajad, aga kuskil oleks aeg ka näha mingit kontseptsiooni, millised avaliku sektori funktsioonid võiks ära anda erasektorile. Milline võiks olla selle tempo jne? Seega tahaks näha selles osas mingit trendi või tulevikuvisiooni. Riigiaparaadi ratsionaliseerimine on pikaajaline tegevus ja kindlasti peab siin olema paigas pikaajaline plaan ja selge suund.

Lisaks tahaks näha, et avaliku sektori kokkuhoiust ka räägitaks, sellel teemal peaks käima pidev diskussioon.

Valitsuse kulutusi saab kärpida alates kõigile silmatorkavatest luksusautodest, kabinettide luksusremondist jne. Kõigepealt peaks avalikustama ametnike palgad ja tööülesanded, kes mille eest vastutab. Aga praegu ei võimalda seda palgaseadus, mis ütleb, et ka avalikus sektoris on palk töövõtja ja tööandja vaheline saladus.

Samuti on kulutused eelarves nii ebamääraselt kirjeldatud, et seda raha võib kulutada ükskõik mille peale. Kontroll, mis selle rahaga edasi on tehtud, oleks juba järgmine samm. Riigi- ja kohalikud eelarved peaksid olema nii täpselt välja toodud, et oleks täht-tähelt kontrollitav, kuhu see raha läks.

Ametnike arvu vähenda-da kaks korda ja suurendada non-governmental organisatsioonide osatähtsust. Need on valitsusevälised ühiskondlikud organisatsioonid, näiteks erialadeliidud jne. Aga praegu ei taha ametnikud nende arvamust üldse kuulata.

Halduskulude vähenemine kaasneb ametnike vähenemisega ja ka funktsioonide üleandmisega valitsusvälistele organisatsioonidele. Valitsus ei pea reguleerima neid asju, mida pole valitsuse tasemel vaja reguleerida. Selleks on olemas head tavad ja kombed ning selleks sobivad need liidud ideaalselt.

Jaga lugu:
Hetkel kuum