Poliitikud üritavad seadustada korruptsiooni

Eesti on liberaalne riik, kus elavad lahedalt kõrvuti korrumpeerunud ministrid, petistest riigiametnikud, kõrilõikajatest politseiniketapjad ning töökad ja vagurad riigikodanikud, ilma et keegi peaks oma tegevuse pärast erilist vastutust kandma. Sellise lausega oleks aeg alustada meie riiki tutvustavate trükiste sissejuhatusi.

Äripäev näeb jätkuvalt ohtu ühiskonnale selles, et avalik sektor püüab kangekaelselt korruptsiooni, ebaeetilist käitumist ja petmist legaliseerida. Meenutagem siinkohal rahandusminister Mart Opmanni «kerge dringi» lugu, Jaak Tamme korterit või seda, et Tallinna linnavolikogu eesotsas on mees, kelle erafirmal on kümnetesse miljonitesse kroonidesse ulatuvad võlad. Seda kõike peetakse millegipärast loomulikuks ja lubatavaks.

Lisaks on keskkonnaminister Villu Reiljan taas suutnud suurepäraselt tõestada, kuidas on võimalik isikliku ihu ja maikasärgi vahele harmooniliselt ühendada raha, võim ja saamahimu, jäädes seejuures süütu näoga midagi kartmata maailma uudistama. Olles üheaegselt riigiasutuse, Luua metsakooli, juht ja erafirma Havior omanik, tegi ta tulutoova tehingu iseendaga. Kindlasti teades (vastasel korral oleks tegemist ilmse lollusega), mida see kaasa võib tuua, võttis ta vastu veel ministrikoha. Sellest tuleb tal lähiajal loobuda.

Villu Reiljani näol on tegemist ühe osa oma põlvkonna poliitikute elu- ja majandusideaalide kehastusega. Need ideaalid kätkevad endas muuseas argust, kahepalgelisust ja demagoogia kasutamise oskust.

Argus väljendub selles, et olles sooritanud mingisuguse ebaseadusliku või ebaeetilise teo, ei leita endas julgust seda tunnistada ja ametist tagasi astuda ning riigi palgast ja ametikohaga kaasnevatest hüvedest loobuda.

Kahepalgelisus koorub nagu tavaliselt juttude ja tegude vahelistest kääridest. Näiteks on Villu Reiljan ja tema Eesti maarahva erakond ettevõtte tulumaksu kaotamise vastu. Samas aga ei häbenenud minister Luua metsakooli juhtides sugugi riigile tulumaksu maksmata jätta. «Küsimus selles ongi, et kasum on kõik läinud kooli tagasi,» selgitab Reiljan «Postimehele». Väga novaatorlik tegu, kuid seadusevastane.

Demagoogiat tuleb Reilja-nil aga nagu varrukast: «Jah, mina direktorina võitlesin selle kooli ellujäämise eest kodu- ja välismaal. See on poliitiline süüdimõistmine, no neid mehhanisme ma juba tunnen, eks ole...» kõlab «Postimehe» intervjuust.

Trafaretne rahvatarkus ütleb, et kus suitsu, seal tuld. Kui Luual tuvastatu oleks bluff, ei peaks asjaosalised tegema ülearuseid ponnistusi enese õigustamiseks.

Toimetus on seisukohal, et valitsusel on sellest igal juhul viimane aeg teha oma järeldused. Küsimus pole seaduses või poliitilises nõiajahis, vaid põhimõtetes. Kõik, kes hääletavad selle poolt, et keskkonnaminister jääks ametisse, kirjutavad alla otsusele, mis seadustab korruptsiooni Eesti Vabariigis.