Kas riik peab tingimata erastama Tallinna Sadama?

Arvan, et sellele küsi-musele ei saa läheneda nii lihtsalt, et kas erastada või mitte. Sadam koosneb kahest põhilisest osast: esimene neist on infrastruktuur, st kaid ja kõik see, mis kuulub kaide juurde, et oleks võimalik laevu vastu võtta. Teine pool sadamast on nn superstruktuur, st terminaalid, kraanad, tõstukid jne, ühesõnaga kõik see, mis on vajalik, et opereerida sadamas.

Üldreeglina kuulub infrastruktuur maailmas kas riigile või munitsipaalile, eriti kui on tegemist selliste suurte sadamatega. Muidugi võib keegi kuskil väikest paadisadamat omada.

Kui nüüd keegi küsib, kas sadama infrastruktuur tuleb erastada, siis võrdub see minu jaoks küsimusega, kas Eesti riigipiir tuleb erastada. Seepärast, et kui me nüüd infrastruktuuri ära erastame, siis uus omanik ütleb, et siia kai äärde ei tulegi enam keegi muu kui Soome, Rootsi või kelle iganes laev ja jutul lõpp. Nii et infrastruktuuri erastamine ei saa tulla kõne alla. Meil on väga palju nõuandjaid, kes siin töötavad Phare programmi raames, nad kõik mõtlevad täpselt nii nagu mina.

Mis puudutab superstruktuuri, siis see tuleb ilmtingimata erastada, selline on terve maailma praktika. Superstruktuuri erastamisprotsess on Tallinna sadamas käivitunud. Ja ma võin öelda, et viiskümmend protsenti või juba isegi natukene rohkem meie laadimistööde mahust eelmisel aastal, mis oli natuke üle kolmeteistkümne miljoni tonni, tegid erastruktuurid. See protsess jätkub.

Minu kui tallinlase ar-vamus on selline, et sadam peaks vähemalt osaliselt kuuluma linnale, sest ta on linna osa, ja olema linnale sissetuleku allikas ning äriobjekt.

Riigi seisukohalt lähtudes peaks riik säilitama enda omanduses ettevõtted, mis töötavad efektiivselt ja toovad kasu. Eriti veel meie riik, kes on nii vaene. Ma ei näe mingit põhjust, miks peaks selle konkreetse objekti nagu Tallinna Sadam erastama. Eriti veel kui teede- ja sideministeerium või majandusministeerium või minu pärast kasvõi tuleviku uuringute instituut suudavad endale ja riigile kui omanikule tõestada, et leitakse selle objekti arendamiseks ja investeeringuteks vajalik raha. Tihtipeale põhjendatakse meil erastamist ju sellega, et riik ei ole võimeline tagama erastatavate ettevõtete arengut.

Kindlasti on spetsialistid sadama jaoks välja töötanud mitmeid arengukavu.Kui rääkida erastamisest, siis võib suurte rahavoogude puhul eeldada, et päritolumaa võib näppupidi poliitikasse sisse minna.

Mõne õlifirma seisukohalt, kes tegeleb transiidiga ja kel on selleks ka muud eeldused olemas -- nii raha, sidemed, nii turg kui oskused --, on tal loomulikult teatud tingimustel kasulik omada sõnaõigust sadamas või omada sadamat. Võimalik on läheneda küsimusele ka selle külje pealt, et iga mees peaks jääma oma liistude juurde. Kui sadam töötab täiesti efektiivselt, sel juhul ma ei näe, et õlifirmal oleks vajadus sadamat omada.