Tallinna Paber hakkab reivima

Vastab ASi Tallinna Paber peadirektor Villi H. Liibert

Issand jumal! Põgeneksin välismaale ja paluksin poliitilist varjupaika.

Sellest võib rääkida paari nädala pärast.

Minul tuli suuresti koondamisega tegeleda. 1994. aastal töötanud sajast inimesest on alles jäänud vaid kolm. Tööjõu voolavus on tõesti suur olnud, sest samas olen tööle võtnud umbes 50 inimest.

Koondatute reaktsioonid on väga erinevad. Kes annab asja kohtusse, kes paneb raha lugemata taskusse ja kõnnib minema. Ükskord helistas meile järgmisel hommikul ühe mehe abikaasa, kes teatas, et ta on raamatupidamises mõnda aega töötanud, ja hakkas mehe saadud summa vastu huvi tundma.

Just nii. 1994. aastal hoiti siin inimesi mitmeid kuid palgal, lihtsalt juhuks, kui paberitootmine osutub majanduslikult põhjendatuks. 1994. aasta septembris otsustati, et paberitootmine ei ole õigustatud, kuna investeeringud ulatuksid kümne miljoni USA dollarini. Selle aasta märtsis lõpetas AS Tallinna Paber igasuguse tootmise.

Minu otsus oli, et peatada tootmine mõneks ajaks ning teha põhjalik analüüs, kuidas seda rentaablimalt teha. Tootmise lõpliku peatamise otsustas omanik, AS Pindi Invest. Nii et nimel Tallinna Paber jääb firmaga vaid ajalooline seos.

Selles mõttes tegi Pindi Invest õige otsuse, et loobus paberitootmise käivitamisest. 1994. aastal toodeti siin veel mööblipakendite tarbeks lainepappi, mille tootmine sama aasta septembris lõpetati.

On absurdne, et kesklinna lähedal töötab täie võimsusega üks tehas. Suhtumine, et kuskil keskväljaku ääres peab üks korsten püsti seisma, näitamaks, kuidas töörahvas töötab, on pärit nõukogude ajast.

Töötada välja plaane -- sellist kohustust mul töölepingus ei ole. Neid mõtlejaid on niigi väga palju olnud, ent midagi läbilöövat pole keegi välja toonud.

Igasugused projektid nõuaksid väga tugevat investeeringut. Samamoodi on siin üle tee Kristiine keskus planeerinud väga ilusaid ehitisi, aga nende realiseerimine seisab ilmselt finantseerimisküsimuste taga. Kui Kristiine keskuse projekt õnnestub, siis tõuseb ka teisel pool teed asuva Tallinna Paberi krundi väärtus, aga muidugi ka vastupidi.

Näiteks reivipidusid. Ühel grupil on huvi hakata paberivabriku katlamajas, mis asub vabriku suure korstna juures, korraldama reive.

Pinda on seal 2000 ruutmeetrit ja koht on muidugi väga sensatsiooniline. Läbirääkimised käivad läbi Pindi Kinnisvara.

Päris selge veel ei ole, kas seal tuleb midagi maha lõhkuda, ja selle kohta kuidas reiv mõjub seintele ja katustele, tuleb ekspertiis teha. Iseenesest on idee ju vahva, vastukaaluks igasugustele diskoklubidele.

Juba ammu oli kavas siin laopindu rentida, kuid huvilisi ei ole tulnud. Ma arvan, et hind ei olegi olnud määrav, lihtsalt laopindade pakkumine on turul väga suur.

Parkla idee on ideetasandist kaugemal, juba on tehtud ka joonised ja projektid. Esialgu oleks selle kasutajateks lähedaste büroopindade asukad, ennekõike Viljandi KEKi töötajad. Tulevikus ei ole välistatud, et kogu kompleks parklana kasutusele võtta. Samuti on räägitud kinnise automüügi korraldamisest.

Hoonestusõigus on olemas, ainult maa ostu küsimus on veel lahtine.

Hooneid me buldooseriga kokku lükata ei kavatse. Selle asemel on plaanis teha korda välisfassaad ja alustada katuste remondiga. Selleks võetakse pangalaen ning kompleksi kasutatakse tagatisena.

Soomes on näiteks ühest vanast õlletehasest tehtud lõbustuspark.

Ka selle rajamine nõuaks suuri investeeringuid, ent kui saaks teha koostööd Soome poolega, kes ise on asja juba ükskord läbi teinud, siis miks mitte. Aastaringne lõbustuspark ei ole paha idee.

Kindlasti, kui kellelgi oleks tungiv soov osta. Juttu on olnud kompleksi 20 miljoni krooni suurusest hinnast, aga aja jooksul võib ju see muutuda. Siinne koht on iseenesest hea, ent probleem on spetsiifilised ja viletsas olukorras hooned.

Siinseid spetsiifilisi käike, näiteks suuri betoonist valatud settebasseine, on väga raske kasutada. Juurdeehitusi on siin tehtud igal vajamineval momendil ja iga hoone otsa.

Hetkel käib vana paberimasina seadmete väljalõhkumine. Enamik sellest läheb vanametalliks. Täiesti puutumata on täna veel Baltimaade uusim paberimasin, mis on valmistatud 1976. aastal.

Lähipäevil peaks selguma ka selle paberimasina saatus. Masina väärtuseks oleme hinnanud kaks kuni kolm miljonit krooni, kuid paistab, et ta võib ostjat igavesti ootama jääda. Masinat on püütud müüa igale poole, põhiliselt arenguriikidesse, ent tulemusi pole saavutatud.

Kohila paberivabrik ei ole oma vastust veel öelnud. Üks paberitootmismasin neil töötab ja täiesti reaalne oleks ka teine käivitada.

Praeguseks on ASi Tallinna Paber juures rendil seitse firmat, sealhulgas turvafirma Skorpion, kelle emafirma on Pindi Invest. Tulu pole just suur, sest kui kõrvalasuv Viljandi KEK rendib oma remonditud ruume hinnaga 200 krooni ruutmeeter, siis meie remontimata pinna pealt saab ruutmeetri eest küsida 65--80 krooni.

Tallinna Paberi eelmise aasta auditeerimata kahjum oli 230 000 krooni.