Eesti peaks kiirelt taotlema maareitingut

Maareitingu mõistet üldiselt defineerides võib öelda, et see on rahvusvaheliste reitinguagentuuride poolt riigile antud riski hinnang, ehk siis rajajoon rahvusvahelistele investoritele, kui suurt riskipreemiat nad peaksid küsima, laenates selle riigi valitsusele.

Kui riigid soovivad aktiivselt osaleda rahvusvahelisel finantsturul laenaja rollis, on kasulik taotleda endale ka maareiting. Loomulikult tekib küsimus, mis kasu maareiting toob, sest:

-- reitingu saamine ja säilitamine on seotud kuludega, laenumahud ning saavutatud reiting ehk siis riskimarginaal peavad need kulud korvama;

-- tekib hulk küsimusi, mis on seotud portfelliinvesteeringutega ja reitingu säilitamise ning tõstmisega.

Ka Eestis on eri tasanditel küllalt palju arutletud ja vaieldud, kas me peaks endale maareitingut taotlema ja millal oleks selleks kõige sobivam aeg.

Juba mõnda aega on kuulda, et Leedu ja tõenäoliselt ka Läti taotlevad endale maareitingut. Kuna muu maailm tajub Baltikumi üldjuhul ühtse regioonina, puudutab Leedu ja Läti reitingu saamine või mittesaamine kindlasti ka Eestit.

Teatavasti jaotatakse reitingu tasemed laias laastus kahte rühma -- investeerimistase ja mitteinvesteerimistase. Eesti peaks suure tõenäosusega kuuluma enam-vähem investeerimistasemesse, samas arvestades viimaseid pangakriise, on Leedu ja Läti puhul see tõenäosus ilmselt väiksem. Loomulikult ei ole mõtet lasta endale määrata mitteinvesteerimistaset. Paraku avaldab vastav reitinguagentuur, kui reiting on juba tellitud ja riik selle omandamisest keeldub, selle kui mitteametliku ning tulemus on riigile peaaegu sama kui ametliku reitingu puhul. Kui juhtub nii, et üks Balti riikidest saab mitteinvesteerimistaseme, mõjutab see kindlasti kogu Baltikumi, olenemata sellest, kas ülejäänud riigid on reitingut taotlenud või mitte. Kui meie reitingut ei taotle ja näiteks Leedu saab reitingu, käsitletakse meid samasse klassi kuuluvana.

Seega Eestile oleks kindlasti kasulik saada reiting enne teisi või siis vähemalt samal ajal, sest kui selgub, et Eestil on reiting pisut kõrgem kui teistel, on see suurepäraseks tõestuseks väitele, et kolm Balti riiki on erinevad. Inimeste tasemel lobby ei suudaks kunagi sellist efekti saavutada.

Eesti finantssektori seisukohalt aitaks aga maareitingu omamine ühtlustada konkurentsis püsimise võimalusi. Selle puudumine on kasulik kahele-kolmele tugevamale pangale ja eriti Hansapangale, kes on täna vaieldamatult rahvusvaheliselt aktsepteerituim Eesti pank -- ta saab odavat ressurssi teistest paremini ning naudib tänu sellele konkurentsieelist.

Eesti riigivõim on avaldanud kahtlust, et maareiting võib anda liiga rohelise tee omavalitsustele laenamiseks, kuid seda küsimust peaks reguleerima teisiti kui reitingust keeldumisega. Pealegi toimuks laenamine suuremalt jaolt siiski läbi finantsinstitutsioonide ning kindlasti ei tooks reitingu saamine kaasa riigi laenamise hüppelist suurenemist, kuna omavalitsuste (välja arvatud Tallinna linna) finantsvajadusi on suutelised rahuldama ka kohalikud finantsinstitutsioonid.

Igal heal asjal on aga ka halvad küljed. Loomulikult on õigus ka nendel, kes näevad ohtu portfelliinvesteeringute suurenemises.

Valik on meie!