Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kütuseäri mustad päevad
Kohalike kütusemagnaatide riiulifirmadest ehitatud kaardimajake hakkab kokku varisema. Nii nagu toll seadis kahtluse alla alkoholitootja Ofelia tegevuse seaduslikkuse, on nüüd samasugused süüdistused sadamas suuremate kütusefirmade kaela. Lisaks pikemat aega kahtluse all olnud Eesti Kütusele lisandub rahandusminister Mart Opmanni sõnul veel neli-viis ebaseaduslikku kütuseäri ajanud firmat, keda ähvardab turult kõrvaldamine.
Äripäeva arvates on kohalikud kütusefirmad saanud vastu pead iseenda illegaalse äri näol lendu lastud bumerangiga. Hoop on seda valusam, mida kiiremini ja paremini majanduspolitsei, tolliameti ning maksuameti koostöö sujub. Nende ametite riigimaksude alalaekumisega seotud üllatav esiletõus võib saada saatuslikuks nii mõnelegi silmakirjalikule kütusekupeldajale. Seda kinnitab Opmanni meelekindlus, mis ei luba poomisähvardusel poolel teel enam hobuseid vahetada.
Musta kulla ja tema ümber keerleva raha hiilgus on pimestanud kütusega kauplejaid sedavõrd, et riigi petmist peetakse täiesti loomulikuks nähtuseks. Hämmastava kahepalgelisusega kiruvad kohalikud kütusefirmad taga oma lääne konkurente ja riiki, kes ei suuda «mustale kütusele» piiri panna. Samas aga naerdakse salaja pihku, sest kuni sada kakskümmend tuhat krooni igalt kütusetsisternilt, mis riigi vaateväljast mööda on läinud, kompenseerivad mitmekordselt riigi ja konkurentide poolt põhjustatud «kannatused». Lausa naeruväärseks taanduvad selle kõige taustal jõupingutused, mida teeb Eesti õliliidu tegevdirektor Mart Kutsar, kes maikuu keskel on Eesti Päevalehele tunnistanud: «Oma liikmete ütluste põhjal võin väita, et Eestis on selgelt välja kujunenud salakaubanduse vood ...». Need vood on nüüd päevavalgele tulnud mitmete õliliidu liikmete jaoks just mitte kõige paremas valguses.
Salakauplejad ei vali oma kukru täitmiseks vahendeid. Kasutamiskõlblikuks osutuvad riiulifirmad, gümnaasiumite abituriendid, fiktiivsed lepingud, silmakirjalikud ülesastumised ajakirjanduses, ja pingpong pangakontodel. Petuskeemid on lihtsad. Võetakse üks täisealine koolipoiss, määritakse talle kaela riiulifirma, mille abil toovad «sõbrad» kütuse Eestisse. Endastmõistetavalt kasutatakse tollipaberite vormistamisel võltsitud allkirju ja firma müüakse võimalikult kiiresti maha, et poleks võimalik jälgi üles võtta. Aga koolipoiss, kellest lubatakse ajalehepoisi asemel miljonär teha, jäetakse pika ninaga.
Rahandusminister Mart Op-manni väitel on illegaalsesse kütuseärisse segatud väga mõjukad inimesed. See annab alust kahtlustada, kas riigiametnikud suudavad jääda lõpuni objektiivseks või vajuvad kõik petulood aegade hämarusse, nii et riigikodanikel jääb üle ainult taas nentida -- saksad sõidavad tõllas, vaene ripub võllas. Eesti Kütuse peadirektor, lihtsameelne kütuseostja Toomas Saks paistab olevat kindel, et riiulifirmade abiga illegaalse kütuse hankimine on täiesti loomulik asi ja kui riik nüüd tahab, võib ta oma kütusefirma ka pankrotti lasta. Selline suhtumine räägib ise enda eest.
Valitsuse ajujaht maksupettureile on pannud maa kütusesmugeldajate jalgade all põlema. Kuna tegemist on plahvatusohtlike vedelikega, tuleb kontrollorganitel petturite väljaselgitamisel üles näidata suurt kiirust, enne kui võimalik kahjutuli kõik jäljed hävitab.