Väärtpaberitehingute maksustamine pole segasevõitu, vaid täielikult reguleerimata

Käesolev artikkel on ajendatud 13.06.96 «Äripäevas» ilmunud artiklist «Väärtpaberitehingute maksustamine segasevõitu» (autor Kaja Koovit) ning mõeldud käibevarana kajastatud väärtpaberite (esmajoones aktsiate) arvestuse ja maksustamise probleemide teadvustamiseks.

Alustaksin 13. juuni «Äripäeva» tsiteerimisega: «Tulude maksustamisel lähtutakse tulumaksuseadusest ja raamatupidamise seadusest ning meil pole põhjust lähtuda millestki muust ka väärtpaberitehingute maksustamisel» (maksuameti peadirektor Kalev Järvelill).

Mõte on igati õige. Näiteks USAs tuleb tehingute puhul käibevarana arvele võetud väärtpaberitega tulumaksustamise arvestuses rakendada tükimeetodit (ingl k specific identification method), kui see pole võimalik, siis FIFO meetodit (see on sätestatud tulumaksuseaduses). Seejuures võib tulumaksu arvestamisel ja finantsraamatupidamises kasutada erinevaid meetodeid.

Eestis teeb olukorra keeruliseks asjaolu, et ei tulumaksuseaduses ega raamatupidamise seaduses pole midagi öeldud käibevarana kajastatud väärtpaberite hindamis- ja arvestusmeetodite kohta.

Raamatupidamise seaduse § 34 lõige 5 ütleb küll, et kauba, toorme, materjali ja valmistoodangu varude hindamisel rakendatakse kas FIFO või kaalutud keskmise soetushinna meetodit, kuid see kehtib ainult käibevarade ühe rühma (raamatupidamise seaduse lisas 1 toodud bilansiskeemis rühm 7. Varud) kohta, kuhu väärtpaberid teatavasti ei kuulu.

Raamatupidamise toimkonna juhendis nr. 6 «Raamatupidamise aastaaruande bilansi kirjete sisu» toodud nõue, mille kohaselt käibevarana arvestatud aktsiate ja väärtpaberite jäägi hindamisel rakendatakse FIFO meetodit, puudub seega seaduslik alus. (Vahemärkusena olgu öeldud, et sõnapaar aktsiad ja väärpaberid on niisama veider kui sõnapaar naised ja inimesed.) Ei raamatupidamise toimkonnal ega maksuametil pole voli asuda seadusandjaks.

Kui väärtpaberid oleksid identifitseeritavad, oleks nende arvestuses ainuõige rakendada tükimeetodit, kuigi seda meie seadused ei nõua.

Tuleb märkida, et praegu jätavad nii tulumaksuseadus kui ka raamatupidamise seadus maksumaksjale väärtpaberite liikumise kajastamisel vabad käed --keelatud ei ole ükski üldtuntud hindamismeetod. Sõltuvalt soovist võib kasutada mitte ainult FIFOt või keskmisemeetodit, vaid ka LIFOt, HIFOt, LOFOt.

Oma õnnistuse selleks annab ka maksuameti peadirektor käesoleva artikli algul tsiteeritud ütlusega. On igati loomulik, et maksumaksja lähtub turumajanduse kuldreeglist: mis pole seadusega vastuolus, on lubatud. Muidugi tuleb kasutatav arvestusmeetod avalikustada aastaaruande lisades.

Lõpetuseks tuleb rõhutada, et väärtpaberitehingute maksustamine pole praegu mitte segasevõitu, vaid hoopis reguleerimata. Kui keegi soovib väärtpaberitehingute kajastamisel rakendatavaid meetodeid reglementeerida, siis tuleb raamatupidamise ja tulumaksuseadust muuta.