7 juuli 1996

Riigi tähelepanuväärne ettevõtjavaenulikkus

Enne suvepuhkusele minekut muutis riigikogu päris oluliselt käibemaksuseadust.

Esimene mulje on, et seaduseloojad kannavad tõsist «kauna» ettevõtjate suhtes, kes ei tegele impordiga, vaid osutavad teenuseid või koguni ekspordivad oma toodangut. Teenuste müügi maksustamisel käibemaksuga ei suudeta kuidagi määratleda, mis on teenus ja olukorra lahendiks on seetõttu loetelu kehtestamine rahandusministri poolt vähemalt neljas kohas (§ 5 lg 1¹, § 15 lg 2, § 16 lg 2).

Sellise ammendava loetelu koostamine tänapäeva kiires ja äärmiselt muutlikus maailmas tundub mulle küll lootusetu ettevõtmisena, selle koostaja peab tõeline selgeltnägija olema.

Seaduse lugemisel tekib mulje, et valitsuse rahapuudus on muutunud tõsiseks, sest miks muidu on ettevõtjatelt võetud võimalus enammakstud käibemaksu tagasisaamiseks. Kui varem enammakstud käibemaks jäi tulevaste maksete katteks, kuid ettevõtja kirjalikul taotlusel see tagastati talle, siis uues redaktsioonis seda võimalust enam ei ole.

Kirjalikult saab tagasimaksu taotleda vaid juhul, kui enammakstud käibemaks on tingitud 0% määraga maksustatavast käibest. Ja ka sel juhul võib riik piiramatult tagasimaksmisega venitada, sest kontrollimise ettekäändel peatab ta tagasimaksmise, millest ettevõtjale teatatakse 20 päeva jooksul.

Seejärel aga, «Seaduse rakendamise» paragrahvi kohaselt esitatakse järelepärimine selle riigi tolliametile, kuhu eksport suundus ning jäädakse ootama vastust. Kui selle riigi tolliametiga vastastikuse teabe vahetamise lepingut ei ole sõlmitud ja too ei suvatse vastust anda, jääb ka eksportijal käibemaks ilmselt saamata.

Eksportimisel kuhjatakse takistusi ettevõtjate teele jätkuvalt, mis riigi makroökonoomilisest seisukohast on äärmiselt lühinägelik poliitika. Murrangujärgses olukorras, kus ettevõtetel finantse napib niigi, on äärmiselt ohtlik riigi taktika venitada võimalikult pikalt eksporditud toodangu käibemaksu tagastamisega.

Lõppude lõpuks ei ole see ettevõtja süü, et riik ei suuda oma ametnikke tollis ja piirikaitses tööle panna nii, et dokumendid oleks vormistatud nõuetele ja tehingutele vastavalt.

Maailmas tuntakse kolme ülsist käibe maksustamise vormi: müügimaks, käibemaks ja lisandunud väärtuse maks.

Müügimaksuga maksustatakse kaupa üldjuhul üks kord, enamasti on maksumaksjaks jae- või hulgimüüja (USA, Austraalia).

Käibemaksuga maksustatakse kõiki tootmisetappe, mille tõttu maks mitme tootja, töötleja ja vahendaja olemasolul kumuleerub, st igal müügil koormatakse müüki käibemaksuga, mis lõpuks kõik liituvad ja maksuga maksustatakse ka maksu ennast.

Selliste moonutuste vältimiseks leiutatigi lisanduva väärtuse maks, milles maksustatakse vaid kauba ettevõttes lisandunud väärtuse osa. See oli vajalik spetsialiseerunud ettevõtete puhul rahvusvahelise konkurentsivõime säilitamiseks, mis taas on makroökonoomiline probleem.

Kuigi käibemaksuseaduse esimene paragrahv väidab, et käibemaksu rakendatakse lisandunud väärtuse maksuna, taganeb riik sellest deklaratsioonist jätkuvalt. Paragrahvi «Tasumisele kuuluva maksusumma arvutamine» kohaselt ei tohi ettevõtja maksustatavast käibest maha arvata sõiduautode ja nende tarbeks kasutatud kütuse ostuga tasutavat käibemaksu, sama kehtib ka külalistega seotud kuludele.

Seega jääb see käibemaks peidetud maksukoormana kauba omahinda, kusjuures mõne ettevõtja puhul võib see muuta tema poolt realiseeritava teenuse või kauba märkimisväärselt kallimaks. Vähe sellest, kuigi mõisteid defineeriv paragrahv väidab, et raha ja väärtpaberid ei ole kaup, tuleb nüüdsest tasuda käibemaksu ka kapitalirendiga kaasneva intressi pealt.

Eesti seadusloomes paistab eriti silma rahandusministeerium, mille ametnikud on sügavalt armunud kõikvõimalike loetelude ja nimekirjade, korralduste ja tingimuste, normide ja vormide väljatöötamisse ja kehtestamisse.

Tõsi, kohati tundub, et nad võtavad endale üle jõu käivaid ülesandeid, sest seni kehtinud käibemaksuseaduses oli 16 kohta, mida pidi sätestama rahandusminister ning nendest on neli või viis kohta seniajani sätestamata, kuigi seadus on kehtinud varsti juba kolm aastat. Uue redaktsiooniga on tublid ametnikud võtnud endale juba kohustuse sätestada 30 erinevat loetelu, korda ja vormi, lisaks peab ühe nimekirja veel koostama sotsiaalminister.

Kõigele tagatipuks hakkab vabariigi valitsus isiklikult andma eriõigusi käibemaksu tasumisel kõigi nende riikide kodanikele, kus Eesti kodanikud saavad n-ö tax frii'na osta.

Ilmselt tuleb lugupeetud riigiametnikele soovida jõudu ja jaksu nende poolt endale võetud raskete ülesannete täitmisel.

Hetkel kuum