Eralõivud riigipiiridel

Hiljuti tuli mul üle tüki aja jälle altkäemaksu maksta. Viimati tegin seda mõne aasta eest Poolas, kui paari pudeli Saku õlle eest õnnestus ära osta kiirust mõõtev politseinik. Seekord maksin altkäemaksu Läti--Leedu piiril. Summa ei olnud suur -- kõigest viis latti.

Pistsin raha pihku tõkkepuud tõstvale ajateenijale ja pääsesin järejekorrata piirivalvuriteni. Ma ei olnud esimene ega ka viimane, kes nii tegi.

Järjekord oli tõepoolest pikk ning selles seisid vaid suured veoautod. Sõiduautode piiriületussüsteem nägi välja ülimalt lihtne: saabuv auto sõidab paarikümnest seisvast veoautost mööda ja peatub tõkkepuu ees. Juht väljub, räägib paar sõna piirivalvuriga, seejärel tõuseb toru ja auto lipsab veomasinate ette.

Saba näis liikumatu ning seal ei seisnud ainsatki sõiduautot, seega süsteem toimis väga kindlalt. Kümne minutiga olin Leedumaa pinnal!

Piir sai ületatud, aga hing jäi kripeldama. Ah et see siis ongi Via Baltica! Ja kuidagi sant tunne oli veoautojuhtide pärast, kes tülpinud nägudega jälgisid möödalipsavaid sõiduautosid.

See vastik vahejuhtum viis mõtte taas sellele, et kogu see Eesti ja Läti ning Läti ja Leedu vaheliste piiride ehitamine ja valvamine on aja ning raha raiskamine. Nendel piiridel pusimine näib kuidagi tobe ja halenaljakas. Sinna kerkivad suurejoonelised ehitised tunduvad mulle täiesti mõttetud. Tean, et ma ei ole ainuke, kes nii mõtleb.

Miks ei võiks me sõita Eestist Lätisse nii nagu sõidab belglane Hollandisse või rootslane Norrasse -- silt tee ääres teatab, et oledki pärale jõudnud. Raha, mis me praegu kulutame Ikla ja Valga piiripunktide ülalpidamiseks, võiks aga minna Eesti, Läti ja Leedu piiri tugevdamiseks Venemaa ning Valgevenega.