Presidendivalimistel tehakse ülearust kära

Poliitikud on asunud ham-bad ristis käivitama presidendivalimiste neli aastat roostetanud karusselli. Parteide poolt maskottidena üles seatud presidendikandidaate kaalutakse, mustatakse ja solgutatakse niisuguse hooga, et mõnest saab katkutud topis enne, kui riigikogu otsuse langetamiseks valmis on.

Äripäeva arvates on kära presidendivalimiste ümber tublisti ülepaisutatud ja asi ei vääri sellist tähelepanu, mida kommentaatorid ja vaatlejad sellele ajakirjanduses osutavad. Suvist uudistevaakumit ära kasutades on poliitikud oma provokatiivsete avalduste abil mitmed meediaveskid kenasti enda kasuks jahvatama pannud. Nimetagem siinkohal kulutulena leheveergudel ja eetris levinud esilindistaja Edgar Savisaare avaldust selle kohta, et praegune välisminister Siim Kallas on päris paras mees presidenditoolil istuma.

Emotsionaalselt võib olla inimestele tähtis, kas riigipeaks on Arnold Rüütel, Lennart Meri, Andres Tarand või veel keegi. Seebiooperite ilueedidega hellaks tehtud maanaised on kindlasti pimesi Rüütli poolt, kellest loodetakse maaelu päästvat messiast. Haritlased eelistavad Merit, paljud ettevõtjad kalduvad Siim Kallase poole, kuna tema seljataga seisev reformierakond on suutnud jätta ettevõtjasõbraliku mulje.

Tegelikult pole sellel praeguse seadusandluse juures mingisugust olulist vahet, kes võimalikest kandidaatidest presidendiks saab.

Esiteks on presidendi võimupiirid liiga ahtad selleks, et ta sise- või välispoliitikas suudaks midagi või kedagi põhjapanevalt mõjutada.

Teiseks, presidendiametiga kaasnevate esindusfunktsioonidega saab praegu aga igaüks hakkama, kellele Emake Loodus vähegi intelligentsust ja esinemisoskust on kinkinud. Selleks ei pea isegi kandma halle lokke, kirjutama raamatuid ja rääkima viies keeles.

Hoopis teise jume saaks presidendivalimised siis, kui tugeva presidendivõimu pooldajate survel antakse parlamendi asemel presidendi valimise õigus rahvale. Kusjuures presidendil oleks konstitutsioonilise korra tagamiseks praegusest tublisti laiemad volitused, nagu näiteks Boriss Jeltsinil Venemaal. Tekiks olukord, kus riigikogusisesest fraktsioonide pingpongist enam ei piisa, vaid peab arvestama ka sellega, mis sünnib tänavail. Presidendikandidaadid seaks otsevalimine aga senisest tõsisemalt peeglisse vaatama ning kogemuste- ja hariduspagasit revideerima.

Eelseisvad presidendivali-mised võivad tänaste eelduste kohaselt takerduda 68 riigikogu liikme koostöövõime taha. Maaerakonnad on pimestatud Arnold Rüütli ümber hõljuvast oreoolist ja ei ole esialgu valmis kompromissideks. Edgar Savisaar üritab ilmselt oma jüngritega korraldada poliitilist köievedu, kus köie keskel on sõltumatud ja vene fraktsiooni saadikud ning teises otsas koonderakond, Isamaaliit, Arengupartei, mõõdukad ja reformierakond. Juhul, kui kõik nimetatud asjaosalised selles rammukatsumises maoli lendavad, on riigikogu saadikud näidanud, et neil pole Eesti riigist tegelikult ei sooja ega külma.