Viimane sada aastat on naiste jaoks olnud suurepärane. Tehnoloogia areng on muutnud nende koduse elu tunduvalt kergemaks, eriti rikkamates maades. Ka väljaspool kodu on paljud seni suletud olnud uksed nende ees avanenud. Naised moodustavad rikkamates riikides tööjõust juba kolmandiku kuni poole ning nende palk on meeste omaga võrreldes tõusnud suhteliselt jõudsalt. Naised on jõudnud parlamenti ja kohtunikutoolile.

Kuid suurfirmade juhi koht on jäänud neile seni kättesaamatuks, kui ei ole just tegu Itaalia-stiilis perefirma juhikoha pärimisega.

Kuid ambitsioonikate noorte daamide seisukohalt on naiste tööturg siiski masendavalt ühetahuline. Poekassasse, hooldajaks või õpetajaks -- palun väga, kuid kui tegemist on juhtimisega, siis naistele kohti eriti ei jagu.

On see tingitud eelarvamusest, perekonna survest, sisemistest kõhklustest, valikust. Ilmselt etendavad need kõik oma osa. Kuid on selge, et enamik suurfirmasid alahindab naisi tippametitesse edutamisel.

Nagu näitab USAs tehtud uuring, on naistel siiski alternatiiv: neil on võimalik asutada oma firma. USAs on kaheksa miljoni firma omanikest kolmandik naised ning nende arv kasvab meeste omast kaks korda kiiremini. Peale selle on naistele kuuluvad ettevõtted keskmisest püsivamad, näiteks 1991. a naistele kuulunud firmadest oli kolm aastat hiljem alles veel kolm neljandikku, samal ajal kui kõigist firmadest oli alles kaks kolmandikku.

Oma firma juhtimine võib näida kehv alternatiiv näiteks General Motorsi tegevdirektoriks saamisele. Kuid arvestagem, et eilsed suurfirmad maadlevad järjest suuremate raskustega. Suurima kasvuga on just väiksed ja noored firmad. © THE ECONOMIST NEWSPAPER LIMITED, LONDON 1996