21. august 1996 kell 22:00

Mitteparteiline president

Veel mõni aasta tagasi pidasid altruistlikud Põhjamaade sotsiaaldemokraadid ilusaks kohustuseks seletada eestlastele, mis asi see demokraatia ikkagi on. Räägiti parteidest, rahva tehtavatest otsustest ja ühiskondliku arvamuse jõust.

Eestis see kõik klassikalisel kujul paraku ei toimi. Hästi koolitatud ja kindlate tõekspidamistega poliitikute kaadrist ja selle järelkasvust pole siiani asja saanud. Parteid on endiselt pisikesed sõprusringkonnad, mida ähvardab laialipudenemine niipea, kui nende liider aktiivsest päevapoliitikast tagasi tõmbub. Olgu või Kadrioru müüride taha. Kartus oma parteikese tuleviku pärast ning grupisisese konsensuse leidmise raskus sunnivad haarama mitteparteilise presidendi järele.

Hea näite annab Siim Kallase käekäigu jälgimine. Peaministriks pürginud Kallasele võiks presidendi koht palju pakkuda. Kuid viimasel ajal näib ta siiski oma erakonna presidendivõitlusest tagasisikutavale lobby'le järele andnud olevat. Iseasi on see, kuidas Kallas suhtub oma erakonnakaaslase Toomas Savi kandideerimissoovidesse. Kas laseb ta endisel spordiarstil pangadirektori asemel Kadriorgu jõuda või astub vastusamme sihis «ei keegi peale minu, mina need ülejäänud ju poliitikasse tõin». Tekiks pretsedent teistele parteidele, kes liidrite asemel oma väiksemaid liikmeid riiki juhtima saadaksid.

Raske saab olema ka Andres Tarandil, kelleta oleks Mõõdukate partei üksnes fiktsioon. Huvitav on aga Arnold Rüütel. Tema minekuga Kadriorgu ei kaotaks maaparteid peale maskoti midagi. Juhtimine jääks Andres Variku juhitud ühismajandijuhtide kätte. Ent kui Toompea tõsiselt soovib verevahetust Kadriorus, hakatakse kiikama parteiväliste ronijate poole.

Hetkel kuum