Pritsimeeste vaikne äri

Võtme kaotamise korral on varmad abi pakkuma lukuteenuseid osutavad firmad, kes hädalise korteri ukse avavad. Et ustele on paigaldatud kalleid ja keerukaid lukke, on tihtilugu otstarbekam sissepääsuks teist teed kasutada. Eriti veel kui suveajal aken lahti on.

Esimesele korrusele võib pikem mees isegi sisse ronida, kõrgemale pääsuks aga ei piisa ka redelist. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, meenub õnnetule korteriomanikule menukas teleseriaal «Häire 911» ja päästeamet. Ka lukufirmad soovitavad päästeameti poole pöörduda, et ukse avamine taskule üle jõu käiv poleks.

«Ega nad hästi ei taha selliste probleemidega tegeleda,» räägib võtmekaotajate murede lahendamisele pühendunud ASi Lukuvana juhataja Aivar Piirisild. Mõnel on väga kiiresti vaja uksest sisse saada, siis on küll võimalik tuletõrjujatelt abi saada, aga sellist süsteemi pole, jutustab ta. «Mis kaalutlustel nad mingil hetkel jah või ei ütlevad, seda ei oska öelda,» lõpetab Piirisild.

«Helistage operatiivtelefonil,» teatab päästeameti sekretär vastuseks küsimusele, kas häda korral aidatakse. Riigi päästeamet sellega kindlasti ei tegele, raiub pressiesindaja Tiit Tambi. Inimesi tuleb aidata, seetõttu tuuakse vahel puu otsast kassegi alla, kommenteerib ta.

Samas vahendab Tambi vanemate pritsimeeste jutte sellest, kuidas rublaajal redeliga akendest sisse roniti. Siis olid hinnad täpselt paigas, esimesele korrusele minek maksis 20 rubla, edasi maksis iga korrus kümme rubla rohkem ja alates viiendast korrusest tõusis hind juba kolmekümne rubla võrra, teatab ta.

Väljasõit on maakondades kohaliku vahtkonna ülema otsustada, täpsustab päästeameti direktori asetäitja Ain Karafin. «Üldiselt minnakse, kui vahendid lubavad ja parajasti kusagil midagi ei põle,» räägib ta. «Raskem on tornmajades, kuhu ei võimalda ronida lühikesed redelid,» täpsustab Karafin.

Tallinna linna tuletõrje ja päästeameti operatiivteenistuse direktor Karen Soosalu sel teemal eriti rääkida ei soovi. Me ei vaja reklaami, helistajaid on niigi palju, põhjendab ta. Kui palju inimesi sellise sooviga päästeameti poole pöördub, Soosalu ei täpsusta. «Fikseerime vaid väljakutse telefonil saabuvad kõned, neid on tühine osa,» märgib ta. «Me ei tee statistikat, sest ta ei lähe ametliku sõiduna kirja.»

Inimeste abistamine käib vastastikusel kokkuleppel, selgitab Soosalu. «Ka töö hind on kokkuleppel,» märgib ta. «See on umbes nii, et ma olen hea ehitusmees, saame tänaval kokku ja sa kutsud mind oma korterisse remonti tegema,» selgitab Soosalu üldarusaadava näite varal.

Et iga sõna tuleb kui tangidega suust välja kiskuda, tekib küsimus, kas kardab Soosalu sel teemal rääkimise järel pahandusi kaasnevat. «Kas just pahandusi, aga mõned ebameeldivad asjaolud võivad kaasneda,» möönab ta. Sellest võib järeldada, et tegutsetakse põhimõttel «mis pole keelatud, on lubatud» ja mitte päris omaalgatuslikult.

Teenuse hind on paika pandud rahandusministeeriumi määrusega, kinnitab Ain Karafin. Tema sõnul jääb osa sel moel teenitud rahast päästeteenistusele vajaliku varustuse muretsemiseks. «Aga summad ei ole märkimisväärsed,» tõdeb Karafin.

Kui grupil ei ole hinnakirja, siis pistavad mehed raha oma tasku, kommenteerib vastuolu Tiit Tambi.

Et Tallinna tuletõrje ja päästeteenistuse finantsosakonna juhi telefon ei vasta ja keegi teine hinna kohta midagi öelda ei oska, jääb väljakutse hind siinkohal täpsustamata. Kinnitamata andmetel on rusikareegel sada krooni korruse pealt, mis paljudele on vastuvõetav.

«Alati on ju võimalik väljasõitu põhjendada, et triikraud jäi sisse või pott gaasipliidile ning õnnetus tuleb ära hoida,» arvab Karen Soosalu tegevusest, mis ei ole pritsimeeste kohus, küll aga õigus.