Poisikesetemp

Tülitamisest häiritud liiva jooksnud Lahekalda eliitelamurajooni plaanidega kuulsaks saanud kinnisvara- ja arvutiärimehe Indrek Sauli arvates ei ole küsimus selles, miks ta õhtul firma peakontori ees märki laseb, vaid miks väikesest laskeharjutusest Tallinna kesklinnas nii suur number tehakse.

Minu arvates on number aga liiga väike, sest pärast ÄPs ilmunud artiklit helistab toimetusse tundmatuks jääda sooviv mees ja tunnistab, et tema kutsuski politsei, kuid pärast seda kui Saul suisa sõitvaid autosid tulistas.

Relvakangelase põhjendus, et meeldib käepärases kohas märki lasta ja kedagi ju ei ohustatud, võib ehk sobida politseile, kes võrdleb õhupüssi kuuli ohtlikkust kirsikiviga. Ega mulgi vahet pole, kas tuntud firma ees sülitatakse mulle kirsikivi varba peale või riivab mind seinalt tagasipõrkuv õhupüssi kuulike. Mulle jääb ebameeldiv mälestus, mis mind järgmisel korral teist teed või müügisalongi sunnib valima.

Kui diplomaatilises seltskonnas räägitud kohatu anekdoot võib Eestis juba maksta presidendikandidaadinimetuse, siis traditsioonideta äriühiskond veel firmamärki häbistava käitumise pärast ust ei sule ja omanikkond vaibale ei kutsu. Kas ka arvutifirma Kinex omanikkond, kelle ühe omaniku, rahvusvahelise arvutifirma ICL aktsiate kontrollpakki omab Jaapani kontsern Fujitsu, jääb jagama ühe Kinexi töötaja naljaga pooleks öeldud seisukohta, et direktor on neil selline mõtlematu ja koleeriline, kes erutudes peab kohe mõne paugu tegema?