1. september 1996
Jaga lugu:

Türgi seisab teelahkmel

Hiljuti sõlmis Türgi USA meelepahaks lepingu oma kõige islamimeelsema naabri Iraaniga. Lepingu kohaselt ostab Türgi järgmise kahekümne aasta jooksul Iraanilt maagaasi 20 mld dollari eest.

Peale selle on Necmettin Erbakan hakanud kompama suhteid oma kahe naaberriigi Iraagi ja Süüriaga, kelle suhted nii Türgiga kui ka terve läänemaailmaga on viimasel ajal olnud üsna jäised. Kui Türgi nüüd, kui ta on mitme põlvkonna vältel pürginud eurooplaseks, peaks tegema järsu pöörde moslemimeelsesse itta, siis võib selle üsnagi plahvatusohtliku piirkonna stabiilsus muutuda veelgi hapramaks.

Lääneriikide valitsused peavad Türgit Euroopa ja Lähis-Ida kokkupuutepunktis stabiliseerivaks teguriks ja on Türgi arengu pärast mures. Ehkki pole kahtlust, et Erbakan mängib kavalat mängu, ei ole läänel veel põhjust paanikasse sattuda. Sest näiteks Iraaniga sõlmitud gaasitarnelepingu olid ette valmistanud peaministri läänemeelsed eelkäijad. Ja see pole vastuolus isegi USA uue seadusega, mis keelab välisfirmadel rahvusvahelises terrorismis kahtlustatavasse Iraani investeerimise, kuid mitte temaga kaubavahetuse. Samuti on selge, et Necmettin Erbakani koalitsioonivalitsusse kuuluvad parempoolsed erakonnad vaevalt lubavad peaministril riiki järsult pöörata moslemimaailma rüppe. Seni ei ole Necmettin Erbakan välissuhetes igatahes väga valesid samme astunud.

Astunud peaministri ametisse, näib Erbakan olevat loobunud oma islamiretoorikast, mida ta opositsioonis olles ohtralt kasutas.

Ta ei ole pidanud kinni oma lubadusest viia riik välja NATOst ja Euroopa Liiduga sõlmitud tolliliidust. Ta lubab lääneriikidel endiselt kasutada Ida-Türgis asuvaid lennuväebaase, kust korraldatakse lende Iraagi kurdide kaitseks. Ta ei ole sõnagagi protestinud hiljuti Iisraeliga sõlmitud sõjalise koolituse lepingu vastu. Kõigele lisaks on peaminister lubanud parandada suhteid riigis elavate kurdidega, ja kui see peaks õnnestuma, siis saaks kõrvaldatud aastaid püsinud vägivallakolle, mis ohustab Türgi demokraatiat.

Põhivead on Erbakan seni teinud majanduses. Miinimumpalga kahekordistamisega on ta kiirendanud inflatsiooni ja tekitanud segadust tööturul. Riigiametnike palga oluline suurendamine on kasvatanud niigi suurt eelarvepuudujääki.

Kõige murettekitavam on aga see, kuhu populist ja pragmatist Erbakan tahab perspektiivis riigi juhtida.

On tõenäoline, et kuna Erbakani erakonnal on parlamendis ainult 21% kohti ja kahel parempoolsel erakonnal kokku 39% kohti, siis püüab ta peagi tõestada oma mõõduka poliitika efektiivsust ning korraldada siis uued valimised, et saada kolmandik häältest ja saavutada parlamendis enamus. Kuidas ta siis valitsema hakkab, on juba märksa raskem ennustada. Ilmselt ta tajub, et poliitiliselt mõjukas sõjavägi, mis on Atatürkist peale tugevate ilmalike traditsioonidega, sekkub sündmustesse, kui ta peaks riigi liiga järsku moslemisuunda käänama. Ning et siis haihtuvad ka lääne investeeringud, mida riik hädasti vajab. (c) THE ECONOMIST NEWSPAPER LIMITED, LONDON 1996

Jaga lugu:
Hetkel kuum