Ilmselt toob hommikupost meile kõigile aeg-ajalt kirju, pöördumisi ja pakkumisi täiesti tundmatutelt firmadelt või inimestelt, mille puhul tahtmatult küsid: kust nad mind teavad, kes andis mu aadressi?

See tunne süvenes, kui möödunud nädalal pärast aastast vaheaega taas potsatas mu kodupostkasti kutse Siivo Silvese auhinnapresentatsioonile. Üks mu kolleeg sai korterisse registreeritud firma nimel kutse tulla võitma sõiduautot Daewoo Tiko, kusjuures eelduseks oli pere 24 000kroonine kuusissetulek.

Ma parem ei räägigi ühest Pärnu veidrikust, kes aeg-ajalt me kodusele faksile saadab pakkumisi alates naeltest kuni tööni. Koeraomanikuna olen saanud kutseid kahelt veterinaarkliinikult. Korra saabus kiri lasteringilt Karumõmmi Mängukool, ehkki ma pole kunagi sinna pöördunud ja lapsedki on juba sellest east väljas jne.

Järelikult muutub igasuguse üksikisikut puudutava info ostmine järjest hõlpsamaks. Oleks lihtsameelne arvata, et see hangitakse üksnes telefoniraamatust või poetatakse reklaambuklette postkastidesse suvalise valiku alusel.

Otsepostituse adressaatide leidmiseks kasutatakse neidsamu registreid, kuhu iga inimene tahes-tahtmata elu jooksul jäädvustatakse. Kust info lekib, kas maksuametist, kodakondsusametist, ravikindlustusametist, elanikkonnaregistrist, telefoniregistrist, autoregistrikeskusest, statistikaametist või mujalt? Võib-olla on järgmise infolekke tagajärjel mu korteris murdvargad?

Enamik neist registritest kuulub riigieelarvest finantseeritavatele asutustele, mis tähendab, et seaduslikult peab olema reguleeritud ka seal sisalduva info väljastamine ja kodanike kaitse. Loodaks edaspidi mingitele garantiidele, et eraisikute kohta käivat infot igasugustel eesmärkidel ei kasutata.