Töötada tuleb targemini

Meil räägitakse praegu palju edust, tööst ja karjäärist, lausub Arro. Nõukogude ajal sarnanes töö tema sõnul pigem klubiskäimisega, kus eesmärk oli suhelda. «Nüüd on see risti vastupidi,» ütleb Arro.

Arro mõistab, et praegu on Eestis võimaluste kasutamise aeg. Inimestel on tunne, et nad peavad kõik võimalused ära kasutama, sest homme võib neid enam mitte olla, lisab ta. «Sellepärast vahetatakse praegu Eestis tihti töökohti ja asutatakse uusi firmasid,» leiab Arro.

Kui ettevõtja laiendab oma firmat, siis ei tähenda see tegelikult suuremat töötasu, vaid võimalust rohkem töötada, püüab Arro avada karjääri tegemise varjukülgi. «Mul on palju tuttavaid, kes töötavad nädalas neljakümne tunni asemel 60--70 tundi,» räägib Arro.

Tuginedes inglise juhtimisfilosoofi Charles Handy raamatule «Tühi vihmamantel», ütleb Arro, et inimene töötab eluajal keskmiselt 100 000 tundi. Paarkümmend aastat tagasi jagunesid need tunnid viiekümne tööaasta peale.

Arro jätkab, et praegu töötab inimene umbes 70 tundi nädalas ja kulutab talle looduse poolt määratud töötunnid ära juba 30 aastaga. Kolmekümne tööaasta järel ei ole inimene enam töövõimeline ega ajanõuetele vastavalt kvalifitseeritud, lisab ta.

Mida teeb viiekümneaastane inimene paarkümmend järgnevat aastat, kui töö on olnud seni tema elu sisu, küsib Arro.

Tema sõnul on seaduspärasus, et kui inimene ei sure viiekümneselt, ei sure ta ka enne 75ndat eluaastat. Küll surrakse kolmekümneselt suure töötegemise tagajärjel, nendib Arro.

Kui inimene on ressurss, siis tuleb teda ka hoida, ütleb Arro. Viimast aspekti paljud firmajuhid veel endale ei teadvusta, tunnistab ta.

Kiiresti arenevas ühiskonnas peab rohkem aega tööle pühendama, leiab ASi Norma nõukogu esimees Jüri Käo. Küll peab tööandja jälgima, et töötaja ei töötaks ennast segaseks, vaid ka puhkaks, lisab Käo. Ta meenutab ajakirjandusest loetut, kui Kuku raadio omanik Rein Lang saatis Eesti parima raadioajakirjaniku Harri Tiido sunniviisiliselt Hispaaniasse puhkama.

«Tegelikult 24 tunnist ööpäevas ei piisa,» tunnistab ASi Saku Õlletehas personalijuht Riho Evendi. «Ja siis on ju veel kodu kah.»

«Töötan veel vallavolikogus, kus istungid venivad õhtuti isegi kella kümneni,» räägib ta. «Nädalavahetustele jäävad tihti õppekursused ning ametisõidud.»

Ajanappus on Evendi hinnangul kõigi inimeste probleem, kellel on laiem vastutus.

Tööandja peab arvestama töövõtja huvidega, ütleb Jüri Käo. Edukas on ainult selline ettevõte, kus tööandja ja töövõtja jõuavad omavahel kompromissini, on ta kindel. Läbipõlemise vältimiseks soovitab ta anda töötajatele pidevalt erinevaid ülesandeid, et ei tekiks rutiini.

Riho Evendi peab rutiini vältimiseks oluliseks ka lõõgastumist. Näiteks õlletehas korraldab oma töötajatele igal aastal spordipäeva, et anda neile võimalus suhelda omavahel ka väljaspool tööaega.

Tõnis Arro hindab väga julmaks suhtumist, et inimene on ressurss, mida tuleb ainult kasutada. Talle meenub sellel kohal Charles Handy väide, et inimesed on kaotanud oma isiksuse efektiivsuse taotlemisel.

Organisatsiooni efektiivsuse valem on, et tööle võetakse poole vähem inimesi, kellele makstakse kaks korda rohkem palka ja kes teevad kokku kolm korda rohkem tööd. See tähendab, et pooled inimesed jäävad üle, räägib Arro.

Töötav pool peab samas väga intensiivselt töötama ja ka ülejäänuid inimesi maksude näol üleval pidama, väidab Arro. Ta toob ühe hea lahenduse Saksamaa näite põhjal, kus üks suur kontsern võttis viiesaja täiskohaga töötaja asemel tööle tuhat poole tööajaga inimest.

«Me näeme kindlasti veel seda aega, kui töönädal lüheneb veelgi,» usub Arro.