29. september 1996
Jaga lugu:

Mööbliturust puudub ülevaade

Vastab Eesti puutööliidu tegevdirektor Erhard Toots

See vastab tõele, olukord meie mööbliturul pingestub. Aga probleem on selles, et me ei tea, kui palju Eestis mööblit toodetakse. Seetõttu on ka raske teha analüüsi, kui tõsine see oht on. Muretsevad eeskätt tootjad, kelle ekspordi osa on väike. Näiteks Standard müüb 82% mööblist Eestis, temal on küll põhjust muret tunda.

Kuna baasandmed on valed, siis tuleb täiesti moonutatud pilt. Lähteandmeks on võetud Eesti mööblitoodang, mis on poolaastal 542 miljonit krooni.

Liites impordi ja lahutades ekspordi, on saadud arv, mis peaks näitama Eestis müüdud mööbli jagunemist. Aga me ei tea, kui palju imporditud mööblist uuesti välja viiakse, kui palju importmööblit seisab ladudes. Näiteks Itaalia mööbli import on kasvanud aastaga 17 miljonilt kroonilt 27 miljoni kroonini. Ega selle 10 miljoni eest kohe mööblit ära ei müüdud, see seisab kusagil kauplustes.

Statistikas kajastab mööblitoodang ainult 35 kohaliku suurema mööblitootja andmeid. Näiteks moonutab pilti Marlekor, mis tootis poolaastal 96 miljoni krooni eest, millest mööbel moodustas ainult poole. Aga ka Marlekori vineer, peeglid ja parkett läheb statistikas mööbli alla. Samal ajal Virumaa Metsatööstus läheb metsatööstuse reale, aga teeb ka mööblit, mis selles statistikas ei kajastu. Ja veel, selles aruandes on ettevõtted, kus on üle 50 töötaja.

Mööblit toodab Eestis umbes 400 ettevõtet. Väikeettevõtlus on nii kiiresti arenenud, et me enam andmeid ei valda ja kusagilt kätte ei saa. Ise siin tuletame kunstlikult.

Statistikaamet ja majandusministeerium. Meie valdame ainult puutööliidu 20 ettevõtte andmeid.

Sisse toodi tänavu esimesel poolaastal 23 miljoni krooni eest rohkem kui eelmisel aastal samal ajal. Eksport samal ajal kasvas 105 miljoni krooni võrra. Katastroof oleks siis, kui ekspordi-impordi vahe oleks vastupidine.

Tootmise maht on kasvanud. Kodune müük ei ole langenud. Seda kartust, et kohalikku mööblit Eestis vähe müüakse, küll ei ole.

Mis tähendab puutööliit? Meid on kolm inimest siin. Aga me juhatusega arutame probleeme ja püüame analüüsida, et meid ära ei surutaks. Ettevõtetel pole raha investeeringuteks, sest kõigil on erastamise järel võlad kaelas.

See muidugi on nonsenss. Kui ikka vabariigis on mööbel, mis on kaks korda odavam, siis loomulikult maksumaksja raha eest tuleks osta kaks korda rohkem mööblit koolidele. Selle küsimuse tõstame me üles.

Kool sai riigivaraametist loa siis, kui leping oli juba sõlmitud. Standard oleks oma võimsustega garanteerinud mööbli 1. septembriks, aga praegu istuvad nad seal põrandal.

Praegu on riigi tellimus alates 100 000 kroonist, meie ettepanek on viia see 50 000 peale. Et kõik ostud, mis ületavad seda summat, peavad saama riigivaraameti loa.

Üks küsimus on veel, kui hoone ehitamisel võtab projekteerija tööle sisekujundaja. Tema aga projekteerib sisse teatud firma mööbli. See on jälle nonsenss.

Maja ehitamisele tehakse konkurss, sisekujunduse peale võib ju teise konkursi teha. Ettepanekuga läheme välja valitsusse, kuidas kaitsta oma ettevõtete huve. Vähemalt riigieelarvelised ehitised peaks mööbli muretsemisel konkursi korraldama.

Siin tuleks mööbel muretseda ainult konkursi korras. Ja ongi küsimus lahendatud. Me ei saa ära keelata, aga sellise ettepaneku me teeme. Ma arvan, et sellega me paneme selle asja paika.

Ma arvan, et need probleemid on nüüd möödas. Puutööliit korraldas kahel viimasel aastal mööblimessi, mis oli ette nähtud ka sel aastal.

Seoses Eesti Näituste erastamisega tahtsid uued peremehed ise messi korraldada. Kuna leping jäi sõlmimata, leppisime kokku Kalevi spordihalliga, et tänavune mess toimub seal. Teatud ettevõtjatel tekkis aga selle vastu tõrge. Mis huvid seal taga on, ma ei taha rääkida.

Me läksime kompromissile ja nii jäi mess näitusepaviljoni. Mina ütlesin, et ma olen ainult siis nõus direktorina jätkama, kui kompromiss saavutatakse.

Mida oleksid öelnud välismaalased, kui meil on kaks mööblimessi. Siis tekkis esimene tõrge. Oleks võinud tõesti liidu lõhki ajada.

Teine probleem oli Tallinna mööblimaja erastamisel, kui tuumikinvestori moodustamisel erastamise ootel Võru mööblivabrik Wermo ei soovinud osanikuks tulla. Pärast Wermo erastamist tulid Wermo uued omanikud sooviga osanikuks tulla. Kui nüüd kevadel oli mööblimaja aktsiate avalik müük, siis ei soovinud nad jälle aktsiaid osta. Siit tekkis Wermo poolt vastuseis. Eks igas peres ole midagi.

Misasja. Ei, mina küll nii ei arva. Võib-olla vaadatakse, et selle iga on ära. Näiteks mina ei ole Niguliga mingitpidi seotud, sest ma ei ole mööblimaja juhatuses, ei ole tuumikinvestori M-investeeringurühma aktsionär.

Aga ma olen Kodumööbli aktsionär (viiendiku M-investeeringurühma aktsiate omanik, väidetavalt mööblimaja oma töötajate aktsiaselts -- ÄP). Aga miks mul ei või aktsiaid olla, see on nii väike osa.

Jaga lugu:
Hetkel kuum