Kas peab infrastruktuuri erastamisega kiirustama?

Erastamisega kiirustamine on äärmiselt sügavalt poliitiline küsimus. Väited, et osa infrastruktuuri ettevõtete erastamine peab toimuma alles järgmisel sajandil, pole minu arvates mitte millegagi põhjendatud.

Nii kaua infrastruktuuri ettevõtete erastamisega kindlasti oodata ei tule, sest see on küsimus riigi kui terviku konkurentsivõimest, tema koha leidmisest ülemaailmses tööjaotuses ja nii kaua ei luba oodata lihtsalt konkurents.

Võimalikult kiiresti pole ka õige erastada, sest ka siis võime konkurentsieeliseid kaotada. Tuleb aeglaselt kiirustada. See tähendab, et siiski see eraomanikust partner, keda loodetakse leida, peab olema piisavalt hea, et ettevõtte edukas tegevus saaks alata. Just konkurentsi seisukohalt teiste Euroopa infrastruktuuri ettevõtetega.

Kui tõesti Eesti ühinemine Euroopa Liiduga saab lähitulevikus faktiks, siis Euroopa direktiivides on turu avamine ette nähtud.

Kui me täna ei taha oma ettevõtteid konkurentsivõimeliseks teha ja Euroopaga ühineda tahame, siis võib juhtuda, et meie turul hakkab praeguste infrastruktuuri ettevõtete asemel keegi teine vabalt tegutsema. Kindlasti peab riik teatud ajaperioodiks, teatud kindlate infrastruktuuri ettevõtete puhul säilitama nendes oma kontrolli.

See, kas kontroll oleks vaja säilitada ka pikemas perspektiivis, on aga väga kaheldav seisukoht.

Praegune olukord on selline, mis erastamisega venitada ei luba. On vaja otsustada, kuidas erastatakse ja milliste seaduste alusel. Eestil on väga hea maine. Kui see aeg maha magada, siis on oht, et investorid lähevad mujale, näiteks Leetu või Lätti. Läti on hakanud valmistama ette näiteks oma energiasüsteemi erastamist.

Infrastruktuuri ei saa erastada ülepeakaela. Erastamine ei tohi olla eesmärk omaette. Kui me käsitleme Eesti kogu senist erastamisprotsessi, siis on see suuresti aktsioon. Aktsioonina erastati tööstusettevõtted, aktsioonina erastati teenindusettevõtted ja ma arvan, et see oli igati põhjendatud. Infrastruktuursete ettevõtete puhul on tegemist kvalitatiivselt erineva seisundiga.

Need on ettevõtted, mis omavad siiski teatud strateegilist tähtsust riigikaitseliselt, majanduspoole pealt vaadatuna ja ka sotsiaalse poole pealt vaadatuna. Loomulikult võib riik astuda kõigist nendest ettevõtetest välja. Ma ei vaidle ka sellele vastu, kuid ma ütlen seda, et täna, järgmisel aastal või ülejärgmisel aastal ei tohiks seda teha.

Ühelt poolt ei ole selleks praegu tingimusi ja ei ole valmis vajalik keskkond. Teiselt poolt on väga küsitav see, kas me leiame ostjat tänastele infrastruktuuri ettevõtetele või mitte. Infrastruktuur pole see, mis taotleb suurt kasumit. See tähendab, et infrastruktuurile ostjat leida on äärmiselt keeruline. Me peame andma ettevõtte ära odavalt ja samas peame ostjale ka kasumi tagama.

Infrastruktuuri ettevõtete erastamisel me peamegi paljudel juhtudel paratamatult minema välja kontsessioonile, sest turule ei mahu rohkem tegijaid kui üks ja selleks, et see ükski siin turul oleks, on talle vaja anda teatud õigused. Turg on liiga väike selleks, et seda jagada.

Ma ei ole kunagi väitnud, et riik peaks jääma osa ettevõtete omanikuks igavesti. Infrastruktuuriettevõtete puhul on tegemist erastamisprotsesside õige ajastamisega. Tänased olud on sellised, mis minu arvates lükkavad näiteks Eesti Telekomi erastamisprotsessi edasi aastani 2002.