Rännukihuga tarkvara sülearvutis

Lihtne notebook on täpselt see, millest üks külma saanud inimene võiks pühapäeval unistada. Nohusena ei huvita teda ei helikaart ega CD-ROM, peaasi et ei peaks kodust välja ronima külma ja märga maailma. Sinna juurde kuluks vahest veel modem, sest õige soft'ivaliku korral saaks nii kodus teha lisaks pühapäevastele ka esmaspäevased toimetused.

Kui jätta kõrvale üks lugejate silmarõõmuks nimekirja sattunud 68k-protsessoriga Mac, siis paistab praktilise meelega mitte-müügi-inimesele sobiv notebook maksvat 27 000 krooni. Müügi-inimene vajab enamiku arvutivalmistajate arusaama kohaselt enda selgelt väljendamiseks ohtralt audio-visuaalseid efekte, kolmemõõtmelisi videotäidisega pirukaid jms -- või vähemalt võib nii aru saada arvutifirmade reklaamidest. Mida aga võiks teha sellise vaikse-rahuliku notebook'iga?

Alates kevadest olen ma sügavalt sissevõetud teemast koondnimetusega groupware ehk grupitöö tarkvara ja Lotus Notes'ist eriti, ja mul on usutavasti õnnestunud seda sissevõetust ka veidi levitada. Lühidalt öeldes on veidi üldisevõitu nime taga kasutajale parajasti sobiva struktuuriga tekstibaasid, mida kasutaja ise oma elutegevuse käigus tekitab/täiendab.

Detailsemaks minnes võiks rääkida sellest, et mõnel sellisesse baasi sisestatud dokumendil võib näiteks olla kaasasündinud rännukihk, mis paneb teda lippama vajalike osakondade vahel ja endale resolutsioone korjama. Kuna see kõik toimub arvutivõrkudes, siis loomulikult tuleb mängu turvalisus, ja kuna töötajad on moodsas firmas kindlasti laiali ja mitte ühes majas, siis peab kogu infobaas suutma sünkroonis hoida oma koopiad peakontoris, tootmisüksuses, välisesinduses ja ka müügimehe kohvris.

Ja loomulikult, kuna on tegemist alaga, kus soovitakse teistest ees käia ja paremaid lahendusi pruukida, peab olema võimalik maksimaalselt lihtsalt endale tarvilikku oma majas kokku klopsida või tarkvaraarendusfirmast tellida.

Ma pean muidugi tunnistama, et kõikide loetletud võimaluste kasutuselevõtt tähendab veidi suuremat rahakulu kui seda on 27 000 ühe notebook'i eest. Samas on aga 27 000 lihtsalt mingi kirjutusmasina eest vahest veidi paljuvõitu, nii et rakendus sellele rahale tuleks niikuinii leida, ja tööalase infovahetamise üleviimine kohvinurgast arvutisse võib lõppkokkuvõttes olla üsna hea lahendus, seda enam, et võrgukaart, modem ja vahest veel üht-teist kaubeldakse selle notebook'ijaoks välja varem või hiljem.

Teine teema, mida võiks notebook-arvutite kõrvale rääkida, on wearable computer ehk sõna otseses mõttes kantav arvuti, mida kasutaja kannab samuti nagu pükse ja pintsakut.

Kui veel kevadel mõistis ajakiri Byte selle all MITi tudengi Steve Manni ja tema sõprade eksperimente, kes arutasid, kas kingatalda paigutatud arvuti võiks endale omaniku käimisest energiat ammutada, siis septembrinumbris on juba suur pilt arvutist, mis koosneb vööle riputatavast «arvutist endast», pähe kinnitatavast minimonitorist, mis pildi otse silma projitseerib koos kõrvaklappide ja mikrofoniga ning võimalikust lisaseadmest -- klaviatuurist.

IBMi OS/2 v.4.0 ehk Merlini kõneäratundmistarkvara ei peeta küll veel sugugi täiuslikuks, aga kui tegemist on näiteks allveelaeva tuumareaktorit hooldava tehnikuga, kellel käed-jalad niigi tööd täis, võib suusõnaline navigeerimine dokumentatsioonis igati abiks olla ja ümbritsevale keskkonnale äärmiselt hästi mõjuda.

Kõige selle juures on arvatavasti üsna mõistlik endale kantava arvuti ostmisel tänaste trendide jälgimisega mitte liiga teha. Või mis on üldse see, mida trendiks nimetada võiks? On see nüüd CD-mängijaga multimeedia-notebook või hoopis sellel kevadel mitmelt tootjalt välja tulnud super-õhukesed arvutid, kust kõik vähegi tarbetu on välja roogitud ja tõesti ainult asisele inimesele hädavajalik sisse jäetud?

Mina kaldun vist viimase variandi poole, sest kui välja arvata Zoomi kodulehel hõljuv Dekadentz-reklaamikultuurikiri, mis kogu aeg tahaks mulle krõmpsutamise häält teha ja paneb minu helikaardita arvuti mulle üht tobedat dialoogi-küsimust esitama, siis tavaliselt saan ma vaikuses endaga üsna hästi hakkama.