Dzhunglielust

Minu dzhunglielamused ei pärine paraku tõelisest dzhunglist, vaid sõidust trolliga nr 3 mõni päev tagasi Tallinna kesklinnas. See lühike, ent elamusterohke sõit pani veel kord tõdema, et läbimõtlematult tehtud reklaamikampaania mõjub ootuspärasele tulemusele vastupidiselt.

Trollibussi aknad olid väljastpoolt kinni kleebitud rohelise dzhunglipildiga -- palmid ja puha. Tegelikult oli see näotu. Trollibussis ilmnes meistritöö järgmine ebameeldivus: aknad ei paistnud üldse läbi. Oli hämar ja ahistav. Läbi akna linnapildi jälgimisest ei tulnud seega midagi välja ja nii me kõik jõllitasime nüri pilguga sinna, kust valguskiirt ei paistnud.

Kui sellest kirstust lõpuks välja sain (oleksin Tallinna külaline, polnuks ma õiget peatust ära tundnud), selgus, millise toote reklaami ohvriks olime langenud. Ürgmets sümboliseeris Leedu Mazheikiai tehase ökoloogiliselt puhtaid naftatooteid. Juurde olid lisatud Leedu telefoninumbrid.

Mina ausalt öeldes aru ei saa, miks peaks naftasaadusi sel moel reklaamima, kasulikum oleks olnud mõnekümnele Eesti bensiinijaamale otsereklaam suunata või veelgi parem, nad mõneks päevaks Leetu võõruspeole kutsuda.

Igatahes ei hakka ma autojuhina pärast sellise dzhunglitrolliga kohtumist bensiinijaamades Leedu bensiini nõudma.

Tuleb aru saada trollipargi huvist liikuva reklaamipinnaga lisaraha teenida, sest trollibussi ülevõõpamine maksab mitukümmend tuhat krooni ja igakuine teenustasu on 3500--4500 krooni. Iseenesest on ju naljakas näha linnas ringi vuramas kohvipottideks või küpsisepakkideks maskeerunud trolle, aga akende katmine on liig. Imelik, et selle trolli väljanägemise kiitis heaks Tallinna peakunstnik. Kahju, et ta ei nõua trollides õrnade papagoihäälte kõlamist.