Kui Võhma lihakombinaat pankrotti läks ja 360 mulki tööta jättis, siis vaatasid kõik üheskoos valitsuse suhu ning ootasid isandate kiiret sekkumist. Kuna aga valitsus polnud nii traagiliseks sündmuseks veel valmis ega näinud võimalust selle ärahoidmiseks, pole paljud tänini uut tööd leidnud.

Samas palju positiivsem näide, mida aga eriti ei meenutata, pärineb Hiiumaalt, kus kohalik maavalitsus pankrotiseisus saare ainsa piimatööstuse, Emmaste võitööstuse, sisuliselt jõuga sekkudes päästis.

Nimelt nägi maavalitsus piimatööstuse pankrotistumises kogu Hiiumaa piimanduse lõppu ning selle vältimiseks nimetas omavalitsus piimatööstuse juhatusse uued inimesed, hankis paari miljoni krooni eest regionaalpoliitilist laenu, millega ettevõtet saneeriti ning on tänaseks ettevõtte taas jalgadele upitanud.

Kuigi Emmaste võitööstuse näide on ainulaadne kogu Eestis ning paljud ehk kahtlevad sellise «jõuga sekkumise» positiivses mõjus pikas perspektiivis, on ometigi tõde, et tänu omavalitsuse otsustavale käigule on väike saareriik säilitanud töö vähemalt sajakonnale inimesele.

Ei mäleta, et Võhma lihakombinaadist rääkides keegi ka kohaliku maavalitsuse tegemisi või tegemata jätmisi oleks arvustanud. Oli ju esmajärgus tegu maakonnale vajalike töökohtade säilitamisega, mis Toompealt ikkagi võõra murena paistavad.

Kokkuvõttes tuleb anda au hiidlastele, kes ei oodanud ära katastroofi, et siis valitsuse ukse taha nutma minna.

Viljandi maavalitsusele sooviks aga ebapiisava maakonna majanduselust hoolimise eest näppu viibutada: oleks ikka saanud küll Võhma lihakombinaadi pankrotti vältida, kui vaid tahtnud oleks.