20. november 1996
Jaga lugu:

Kohaliku värvituru maht piiratud

Küsimustele vastab ASi Baltic Color president Ulf Koivula

See on toonud ühtekuuluvustunde, et nüüd on kolmel firmal üks ja sama emaettevõte. See on tähtsaim, ühinemine on lisanud võimsust.

Samas on selge, et ühinemise tegelik tulemus selgub aastate jooksul. Balti turg on meie koduturg. Töötame eesmärgiga saada turuliidriks, meile on kõige tähtsam hõivata rohkem kui pool Balti värviturust.

Kui oleme selle saavutanud, on selge, et tulevikus on eriti tähtis osa eksporditulul. Ennustan, et aastal 2000 on ekspordi osa kontserni kogukäibest vähemalt kolm viiendikku. Oleme juba praegu alustanud nii Eesti kui Läti värvitehase toodangu eksporti Soome ja Rootsi ning see suureneb. Oleme veidi piilunud ka Taani, nii et võime ka sinna värve eksportima hakata.

Oleme alustanud eksporti Valgevenesse, Ukrainasse ja Venemaale. Need on praegu väga väikesed kogused, 20--30 protsenti meie käibest. Ma arvan, et tuleval aastal idaeksport kasvab kolmekordseks.

Ma ei saa aru, miks Soomest võib viia Venemaale normaaltingimustel kaupu, aga Eestil on topelttollimaksud ees. Topelttollide kaotamise nimel tuleb kellelgi kõvasti tööd teha.

Kui seda korda ei saa, võib juhtuda, et investeeringud on mõttekas teha Valgevenesse, sest sealt pääseb Venemaa turule ilma topelttollideta.

Me oleme mõelnud selle peale, et sinna võiks kunagi tehase ehitada. See idee ei ole lõplikult maha maetud. Aga praegu rahuldavad kaks tehast meie vajaduse täielikult.

Ei, mina olen kontserni tegevjuhtkonnas ainus välismaalane. Ma pean ühendust kõigi kolme riigi ettevõtete vahel ja pean need ühendama kontserni strateegia nimel.

Kohalike firmade operatiivjuhtimisega tegelevad sealsed inimesed, see on meie põhimõte ka Põhjamaades.

Baltic Colori juhatuses on lisaks minule ka nii Soome värvitootja Tikkurila OY kui Rootsi firma Alcro Beckers AB esindaja.

Nii võib juhtuda. Aga teiselt poolt, kui tulin siia, siis mõtlesin, et nüüd võiks küll pikemaks ajaks paigale jääda.

See on nii huvitav projekt, et sellega võiks pikemat aega töötada. Aeg näitab.

Ei, minu meelest pole see oluline ja ma loodan, et võime siin veel kaua jätkata.

Esiteks on meie tehas siin. Kõik on ühes paigas ümberringi. Siin on nii firma juhtimine, tootmine, müügiosakond kui laboratoorium. Praegu ehitame Viva Colori kaubamärgi all koolituskeskust, kus hakkame koolitama oma firma jaoks spetsialiste ja kliente. Samalaadsed keskused tulevad ka Lätis ja Leedus, aga Eestisse tuleb esimene.

Koolitamist vajavad kõik meie kliendid Balti riikides. Meil on 150 edasimüüjat, alustame nende koolitamisest. Neil on veel palju tegemist tehnikaga, et osata müüa ja käsitseda meie tooteid, eriti kui pidevalt tuleb turule uusi tooteid.

Ma usun, et nad vajavad abi ka majanduse ning turunduse poole peal.

Edasimüüjad saavad siin aimu ka meie reklaamikampaaniatest, et ajaga kaasas käia.

Siin on kõva võistlus, armutult tugev, aga see on kokkuvõttes hea. Ainult omavaheline konkurents viib edasi ja mina toetan sellist võistlust. Näiteks Kaug-Idas oli konkurents värvitootjate vahel tunduvalt teravam kui siin, sama lugu oli Inglismaal ja on Põhjamaades.

Siin turul on kaks suurt tegijat, meie taga on Alcro Beckers ja Tikkurila ning ES Sadolini taga on kontsern Akzo Nobel. Kõik suuremad tegijad juba on siin. Seega ei tohiks konkurents Eestis eriliselt tiheneda. Siia on raske juurde tulla.

Lätis tegutseb Riia laki- ja värvivabrik, mis on tänaseks erastatud. Ei taha küll midagi halba nende kohta öelda, aga arvan, et neil on raskusi, sest sinna pole küllaldaselt investeeritud. Kui vaadata nende toodete sortimenti, siis on see ajast maha jäänud. Ei usu, et neil tulevikku on.

Lätisse on tulemas ka Sadolin ja sealsel turul on ka Saksamaa ja Inglismaa värvitootjad.

Leedus on üle kümne kaubamärgi. Sadolini kõrval on seal tugevasti esindatud ka Poola tootjad.

Keskmiselt tarbib iga inimene Eestis neli liitrit värvitooteid aastas. Soomes on sama näitaja kümme või kaksteist liitrit inimese kohta, Lätis ja Leedus aga vaid kaks liitrit.

Eestis on tarbimine küll Lätist ja Leedust kaks korda suurem, aga ma arvan, et see tõuseb lähitulevikus veelgi. 2000. aastal peaks ka Eesti näitaja olema kaheksa liitrit inimese kohta.

Ei usu sellesse eriti, selleks puuduvad ressursid. Latt on tõstetud nii kõrgele. Välisturule minekuks peab kodumaal olema enne arvestatav turuosa. Alles selle baasil võib hakata välisturgu sihtima.

Esimest korda olin Eestis 1970ndatel aastatel pärast Helsingi kõrgema tehnikainstituudi lõpetamist keemiainsenerina, kui töötasin Oy Sadolinis.

Siis oli ääretult tähtis pääseda Nõukogude Liidu turule. Tegime koostööd mööblitootjaga Standard, kellele müüsime Sadolini lakke. Selle loomulik jätk oli aastaid hiljem siia oma tehase rajamine ja Eestis Pinotexi tootmise alustamine.

Siis töötasin ma juba konkureerivas firmas Beckers.

See on mu viies suurem projekt. Esimene oli seotud mööblikeemiaga NSVLiidus, Eestis sealhulgas. Pärast olen osalenud Sadolini ja hiljem Beckersi uute projektide käivitamisel USAs, Inglismaal ja Kaug-Idas.

Jaga lugu:
Hetkel kuum