Valitsusside kaitstuse ja pealtkuulatavuse vahel

Valitsusside telefonide kasutajate kõned näiteks Äripäeva või mujale üldkasutatavasse võrku ei ole rohkem kaitstud kui suvalisel kodanikul, ütles Lippmaa. «Valitsusside puhul saame rääkida kaitstusest vaid valitsusside sees. Teisisõnu, valitsusside abonent, kes helistab teisele abonendile, saab kasutada normiks seatud kaitstuse taset,» selgitas Lippmaa.

Tema sõnutsi on Eesti juhtide käsutuses väike kogus salastustelefone, mis tagavad kõne salastatuse läbi kõikvõimalike sidevõrkude, ka mobiilside ja rahvusvaheliste kõnede puhul. Tingimus on seejuures, et mõlemad abonendid peavad kasutama salastustelefone, lisas Lippmaa. Ta selgitas, et kui sellist kõnet püütakse pealt kuulata, kostuvad vilinad, mis meenutavad digitaalsete signaalide edastamist modemiga telefonivõrgu kaudu. Lisaks sellele ei ole pealtkuulatav ka valitsusside operatiivraadioside, nagu on paraku enamik turva-, takso- ja muude firmade raadiovõrke, mida saab pealt kuulata lihtsa skänneriga, ütles Lippmaa.

«Salastustelefone omavate isikute konkreetne ring on kuulutatud riigisaladuseks,» lausus Lippmaa. Ta lisas vaid, et sellised telefonid on kõigil Eesti riigi juhtimise ja julgeolekupoliitika kujundamisega seotud persoonidel. Võib arvata, et nendeks on kindlasti peaminister, president, kaitseminister, kaitsejõudude ülemjuhataja, välisminister ja veel mõned eriti tähtsad isikud.

Lippmaa ütles, et kõige lihtsam viis riigisaladuste jälile pääsemiseks on, kui oma töötaja varastab salasidele juurdepääsu koodid ja salasõnad. Seetõttu on igas riigis rangelt määratud salastuse ja shifreerimissüsteemide kasutamise kord, märkis ta. Lippmaa sõnul suudab USA valitsus väidetavalt pealt kuulata kõiki shifreeritud kõnesid.

«Eestis ei ole agentuuri või asutust, kes seda suudaks või jaksaks,» ütles ta. Ei ole mõtet panna salatelefone üles ruumidesse, kuhu kutsutakse külalisi või kus õhtusel ajal viibivad näiteks koristajad, kes võivad paigutada pealtkuulamise seadmeid, ütles Lippmaa, pidades silmas kergemaid juhtumeid. Kus on aga lukk, seal on võimalik seda ka muukida, lisas ta. Tema sõnul on seejuures oluline, et kasutatavate salastusprotseduuride tase oleks selline, et nende lahtivõtmiseks läheb oluliselt rohkem aega, kui on salastatud info operatiivväärtus. Eesti valitsusside on väike ja salastatuses on kindlasti puudujääke, ütles Lippmaa. Ta lisas, et need on peamiselt seotud rahaliste vahendite nappuse ja seadusandluse tasemega.

Lippmaa sõnul on valitsusside salastatuse tagamine seotud info säilitamise ja edastamise korra täpsustamisega riigiasutustes ning tehniliste tingimuste loomisega lähtuvalt sellest korrast. Seda saab vaadelda ainult kompleksse arenguna, mis eeldab muudatusi riigi seadustes ja valitsuse määrustes, lisas ta, öeldes, et valitsusside osaleb pidevalt nii asjakohase seadusandluse kui ka muude seadusaktide väljatöötamisel.

«Seepärast ma ei väidagi, et kui valitsussidel oleks täna 100 miljonit krooni, tagaks see sidepidamise sajaprotsendilise salastatuse,» rääkis Lippmaa. Muide, 1995. aastal oli valitsusside eelarve 4,3 miljonit krooni ja tänavu on see 6,35 miljonit krooni, lausus ta.

Lippmaa arvates pole ükski Eesti valitsus piisavalt tähtsustanud info konfidentsiaalsuse ja kaitse temaatikat enne praegust andmebaaside lekke skandaali. «Valitsusside muidugi areneb. Paraku on see protsess praegu liiga aeglane ja võimalike pealtkuulajate tehnilise varustatuse areng on kiirem,» möönis Lippmaa.