21. november 1996
Jaga lugu:

Unistus sajandi projektist

Mõte sellest, et Eestisse tuleb ehitada tselluloositehas, on juba märtsist saadik äriringkondades üles tõusnud ja siis taas vaibunud. Suurerastaja Ülo Pärnitsa mõte ehitada ameeriklaste sisseseadega 3 miljardi kroonine tselluloositehas, mis oma toodangu veaks Hiinasse, pole seega novaatorlik. Tegemist on sajandi tööstusunistuse järjekordse variatsiooniga.

Ei saa eitada, et tselluloositehas oleks nii Eesti metsatööstusele kui laiemalt kogu majandusele äärmiselt teretulnud. Kui Eestis on mingi tööstusharu, mille osas on teadmised-oskused omast käest võtta, siis on see kindlasti metsaga seonduv. Ning paber ja tselluloos on kaubad, mille järele peaks maailmas olema nõudlust veel vähemalt lähema saja aasta jooksul. Ajalehte Internetist lugeda on tunduvalt ebamugavam ja aeganõudvam kui krabisevat ajalehte lapata. Raamatud, kontori- ja väärispaberid, rahatähed. Raske uskuda, et need lähemate inimpõlvede jooksul kaoksid.

Tselluloositehase projekt on ahvatlev ka oma sotsiaalse külje tõttu. Tehase kõige ideaalsemaks asukohaks on kevadest saadik pakutud Paldiskit. Juhul kui seal tõepoolest hakkaks tööle 200 000 tonni tselluloosi aastas turule paiskav tehas, oleksid valitsuse regionaal- ja sotsiaalprobleemid sealkandis paugupealt lahendatud. Nii Paldiski kui selle ümbruskonna elanikud saaksid tööd, linna infrastruktuurid lööksid õitsele. Peale selle, et ka paljude tallinlaste töömured oleksid projekti käivitumisega murtud, levitaks tehas oma positiivset aurat üle Eesti. Väikesed metsakasvatajad-raiujad saaksid koha, kuhu oma puitu müüa. Nende jõukuse kasvades puhutaks elu sisse väiksematele saeveskitele ja paberivabrikutele kõikjal, kus kasvava metsa hulk seda vähegi võimaldab.

Kerge on unistada, kuid pal-ju raskem ellu viia. Eesti riik on siiani hoidunud omapoolset garantiid suurele tselluloosiprojektile andmast. Ettevaatlikkus pole kunagi kurjast, kuid kui seda liiga palju saab, siis muutub ta pidurdavaks. Kui kevadel käisid soome spetsialistid Pulpmasters Group'ist Eestis tehase ideed tutvustamas, siis esitasid nad valitsusele nõude, et viimane garanteeriks projekti riigimetsaga. Metsaameti arvutuste järgi ei ole Eestis nii palju riigimetsa, et see tehase vajadusi rahuldaks. Erametsa osas ei saa riik mõistagi mingisugust garantiid anda.

Tundub siiski, et Eesti metsakoguste osas võib saada vajaduse korral väga erinevaid hinnanguid. Ka selliseid, mis ütlevad, et Eestis on tselluloositehase jaoks metsa küllaga. Metsaameti tagant paistavad välja siinsed metsavarujad, kes kardavad, et tselluloositehas kinnistab skandinaavlasi senisest rohkem Eesti metsaturule.

Riik on oma eelnevatest ga-rantiidest hellaks tehtud ja ei julge seetõttu nõutada tselluloosivabriku rajamiseks välislaenu. Mälestused riigi garanteeritud Iisraeli relvaostutehingust või siis laenust kartulikrõpsuvabrikule Lekto on veel liiga värsked. Kuid see, et omal ajal garanteeriti lollusi, ei tohi praegu takistada tulutoovate projektide käivitamist.

Riigi toetusele alternatiiviks oleks Eesti pankade antav hiigellaen. Meie pangad aga vaevalt kolme miljardi suurusele riskile lähevad. Lisaks sellele vajaks kogu projekti läbiviimine väga usaldusväärset meeskonda ja kõrgel tasemel planeerimist. Fakt, et projekti etteotsa võiks asuda mitme erastamise järel raskustesse sattunud Ülo Pärnits, tõrjub potentsiaalsed rahastajad eemale. Tselluloosiprojekt nõuab ühiskondlikku kokkulepet riigi, metsameeste, pankade ja paberitööstuse spetsialistide vahel. Ilma selleta jääb idee suureks unistuseks.

Jaga lugu:
Hetkel kuum