8. detsember 1996 kell 22:00

Kaitseliit ja Venemaa

Eestlasele pakub sageli üllatusi vestlus Venemaast lääneriikidest pärit inimestega. Nende puhul on tunnetatav Vene küsimuses mingisugune magus valu. Ühest küljest nõustuvad nemadki, et Venemaa on oma poliitikas tihtilugu nii naabrite, omaenda kodanike kui muu maailma suhtes omakasupüüdlik. Teisalt on tunda suhtumist, et kui lääs Venemaad ikka kõvasti armastab, mõista püüab ja rahaga toetab, siis kõik muutub. Venemaa saab heaks ja kõik läheb hästi.

Üllatav küll, aga täpselt samamoodi suhtuvad eestlased oma kaitseliitu. Uudised selle kohta, kuidas kaitseliitlased purjuspäi lärmavad, oma relvadega paugutavad, neid müüvad, teineteist ja kaaskodanikke aeg-ajalt maha lasevad, lipsavad organisatsiooni asutamisest saadik meediast läbi katkematu joruna. Nüüd siis lõpuks sai täis ka president Lennart Meri mõõt ja ta kutsus kaitseväe juhataja kolonel Johannes Kerdi enda juurde kaitseliidu käitumise kohta aru andma. Kert lubas parandada, tõhustada, kontrollida ja raha juurde küsida. Niisiis, kaitseliitu tuleb armastada, mõista ja talle raha anda.

Kõige naljakam Kerdi Kadriorus käigu juures on tema seletus selle kohta, et ta vajab raha selleks, et kaitseliitlasi kontrollimas käia. Peavad ikka olema eriti hullud mehed, kes lihtsalt ei suuda kohapeal omapäi korralikult organisatsiooni juhtida ning relva rahu ajal kapis hoida.

Kaitseliidu vajalikkuse seab tema liikmete sõgedus tõsiselt küsimärgi alla. Kui see organisatsioon ei suuda praegu normaalselt käituda, siis millist kaitset on Eesti riigil temalt sõja ajal loota? Karta võib siis hoopis kaitseliitlastest röövlisalkade tekkimist. Seda, et riik ääremaade talumeeste rõõmuks ja regionaalpoliitika arendamiseks oma kulul ühte ülemaalist sõjalist klubi peab, pole vaja. Kaitseväest aitab küll.

Hetkel kuum