Tõenäoliselt on igal Eesti tipp-poliitikul kodus kapp mõne luukerega, mida püütakse kiivalt avalikkuse eest varjata. Sama tõenäoline on ka see, et varem või hiljem saavad teiste poliitikute abil luukerest aimu ajakirjanikud ning seeläbi ka üldsus.
Viimaseks näiteks on sisepoliitilise heitluse käigus avalikkuse ette jõudnud kolme aasta tagune finantsafäär, mille tulemusena kadus üle saja miljoni krooni ja milles peaosa etendasid Eesti Pank ning Põhja-Eesti Pank (PEP).
Võib küll küsida, miks on vaja järsku rääkida kolm aastat tagasi toimunud asjadest. Vastus on lihtne: seda on eeskätt vaja peaminister Tiit Vähile, kes sai osavalt sahkerdades endale paar korterit. Selleks et nüüd korteriskandaalilt ajakirjanduse huvi kõrvale juhtida, puhub ta üles uue skandaali, millega loodab ajakirjanikud opositsioonis oleva reformierakonna juhtfiguuride kallale ässitada.
Musta töö teevad peaministri eest hea meelega ära maarahva ühenduse saadikud, kellele Eesti Pank mõjub samamoodi kui härjale punane rätik.
Äripäeva arvates on ohtlik see, et keskpanga ja PEPi finantsafääri üritatakse peale korteriskandaali summutamise kasutada ka Eesti Panga seaduse muutmiseks.
Eesti Pank peab ka tulevikus jääma raha- ja panganduspoliitika teostamisel riigikogust ja valitsusest sõltumatuks. Kui keskpank allutatakse riigikogule, siis on teda senisest rohkem võimalik kiskuda erakondadevahelisse võimuvõitlusse.
Seni on Eesti Pank rahapoliitika juhtimisega hästi hakkama saanud. Arusaamatuks jääb ainult, miks peab keskpank krooni stabiilsuse tagamiseks kahtlaste partneritega naftaäri ajama.
Keskpanga ametnikud peaksid kõikvõimalikesse 300protsendilist kasumit andvatesse äridesse ja sellist äri pakkuvatesse ärimeestesse suhtuma teatud reservatsiooniga. Tavaliselt on selliste ärimeeste näol tegemist aferistidega. Nad käivad oma pakkumistega mööda maailma ringi ja otsivad lolle ning lihtsameelseid, keda kahjuks leidub ka Eestis.
Fiaskoga lõppenud Eesti Panga ja PEPi poolt ?veitsi tehtud finantsinvesteeringu avalikustamine ei täitnud õnneks aga Tiit Vähi lootusi.
Ajakirjandus tunneb peale keskpanga finantsafääri jätkuvalt suurt huvi ka peaministri osalemise kohta Tallinna kesklinna korteritehingutes.
Tegelikult ei ole see halb, kui ühe skandaali tulemusena saab avalikkus teada veel teisest ja kolmandast valgustkartvast teost. Mida kiiremini meie poliitikud suudavad oma musta pesu ära pesta, seda stabiilsemaks Eesti sisepoliitika muutub.
Halb on aga see, et enamik skandaale mingi aja möödudes vaibub. Hea näide on lindiskandaal, mille summutas riigiprokurör Indrek Meelak.
Meelaku hinnangul ei saa Edgar Savisaare korraldusel toimunud teiste poliitikute filmimist ja lindistamist pidada salajaseks, sest Savisaar oli sellest teadlik. See, et Savisaare vestluspartnerid enda lindistamisest midagi ei teadnud, pole Meelaku arvates üldse oluline nüanss.
Kui lindiskandaali puhul juba riigiprokurör tõlgendas seadust nii, nagu see oli kasulik salaja lindistajale, siis ei ole ka midagi imelikku, et poliitikud ja linnaametnikud seadust oma parema äranägemise järgi väänavad.
Eesti sisepoliitika vajab hädasti suurpuhastust ja värsket verd, sest üha vähemaks jääb neid poliitikuid, keda valija saab usaldada.
Seotud lood
Audiitoritel tuleb seoses ESG aruannete auditeerimisega palju tööd juurde, mistõttu ei tohiks auditi tegija valimist jätta viimasele minutile.
Enimloetud
3
Testi, kas oled targem kui Luik ja Rõtov
Viimased uudised
Berkshire Hathaway kontol seisab rekordiline summa
“Mitte hiinlased, vaid Euroopa on ise endale jalga tulistanud“
Kahjum parandati suuremaks
Hetkel kuum
Lisatud Saaremaa ettevõtete TOP
“Pakuti huvitavat võimalust, haarasin kinni“
Tagasi Äripäeva esilehele