Poliitikud puhastustules

Tõenäoliselt on igal Eesti tipp-poliitikul kodus kapp mõne luukerega, mida püütakse kiivalt avalikkuse eest varjata. Sama tõenäoline on ka see, et varem või hiljem saavad teiste poliitikute abil luukerest aimu ajakirjanikud ning seeläbi ka üldsus.

Viimaseks näiteks on sisepoliitilise heitluse käigus avalikkuse ette jõudnud kolme aasta tagune finantsafäär, mille tulemusena kadus üle saja miljoni krooni ja milles peaosa etendasid Eesti Pank ning Põhja-Eesti Pank (PEP).

Võib küll küsida, miks on vaja järsku rääkida kolm aastat tagasi toimunud asjadest. Vastus on lihtne: seda on eeskätt vaja peaminister Tiit Vähile, kes sai osavalt sahkerdades endale paar korterit. Selleks et nüüd korteriskandaalilt ajakirjanduse huvi kõrvale juhtida, puhub ta üles uue skandaali, millega loodab ajakirjanikud opositsioonis oleva reformierakonna juhtfiguuride kallale ässitada.

Halb on aga see, et enamik skandaale mingi aja möödudes vaibub. Hea näide on lindiskandaal, mille summutas riigiprokurör Indrek Meelak.

Meelaku hinnangul ei saa Edgar Savisaare korraldusel toimunud teiste poliitikute filmimist ja lindistamist pidada salajaseks, sest Savisaar oli sellest teadlik. See, et Savisaare vestluspartnerid enda lindistamisest midagi ei teadnud, pole Meelaku arvates üldse oluline nüanss.

Kui lindiskandaali puhul juba riigiprokurör tõlgendas seadust nii, nagu see oli kasulik salaja lindistajale, siis ei ole ka midagi imelikku, et poliitikud ja linnaametnikud seadust oma parema äranägemise järgi väänavad.

Eesti sisepoliitika vajab hädasti suurpuhastust ja värsket verd, sest üha vähemaks jääb neid poliitikuid, keda valija saab usaldada.