17. aprill 1997
Jaga lugu:

Mobiilmesilased madistavad nektaripõllul

Aina laieneval mobiilside nektaripõllul läheb kitsamaks -- lähiajal on lubanud alustada tööd Ritabell oma Q GSMi kaubamärgi all. Ehkki sama mesilane on varemgi lubanud lendama hakata ja seniste lubaduste täitmata jätmine on Ritabelli usaldusväärsust kahandanud, paistab tal seekord siiski tõsi taga olema. Egas ilmaasjata pole Tallinna kesklinna uhket taru püsti pandud ning tänaseks juba 250 miljonit krooni investeeritud.

Mida rohkem korjajaid, seda vähem jagub teadagi igaühele mett. Et päris uusi kliente saada või siis Eesti Mobiiltelefoni 53 000 või Radiolinja 11 500 kunde seast kedagi endale meelitada, tuleb Ritabellil kas hindade või teenuste osas midagi uut ja huvitavat pakkuda. Mida täpsemalt, selgub peagi, aga kopterilt tasuta mobiiltelefone rahva hulka heitma ikkagi ei hakata, on kinnitatud.

Kui aga looduses on olud kõigi mesilindude jaoks võrdsed ning suurema saagi koguvad osavamad ja aktiivsemad, siis Eesti mobiilsides on asjad teistmoodi. Siin valitseb olukord, kus ühel tegijal on taskus eelisleping, mis lubab ka teiste meepotikesest manti võtta. Ehkki 1992. aasta lõpul sõlmitud kontsessioonileping puudutab Eesti Telefoni tegevust ning mobiilsideturul peab valitsema võrdne ja aus konkurents, on alust arvata, et sellest reeglist ei peeta kinni. Mingil hetkel teatavasti läbivad ka kõik mobiilkõned Eesti Telefoni võrgu ning selle eest tuleb kõigil operaatorfirmadel maksta. Kinnitamata andmete kohaselt maksab aga Eesti Mobiiltelefon ehk EMT teistest vähem. See pole imekspandav, sest EMT ja Eesti Telefoni omanikud on teadupärast samad -- Eesti Telekom ehk Eesti riik 51% ulatuses ning Rootsi Telia ja Soome Tele kahepeale ülejäänud 49% ulatuses.

Kahtlusi võimendab asjaolu, et Eesti Telefoni lepingud kolme mobiilsideoperaatoriga on äärmiselt konfidentsiaalsed ning Radiolinja ettepanekutele istuda neljakesi ühise laua taha ja ühesugused tariifid avalikult paika panna on Eesti Telefon ainult põiklevaid vastuseid andnud.

Äripäev on seisukohal, et Eesti valitsuse ja Eesti Telefoni vahel sõlmitud kontsessioonileping on oma aja ära elanud. Kui lepingu sõlmimise ajal oli selline monopoolsete õiguste andmine võib-olla põhjendatud, sest meie side arendamine vajas hädasti investeeringuid, mis muidu ehk oleks tulemata jäänud, siis nüüd ei ole sellise lepingu järele enam vajadust.

Tundub, et olemasoleva konkurentsi tihenedes ja tulevase konkurentsi kartuses on hakanud nii Eesti Telefon kui EMT eelnimetatud lepingut tõlgendama kui sirmi, mille varjus saab endale lepingu lõppemise ajaks võimalikult suure piruka kindlustada.

Sellise taktika tagajärg on seegi, et üheks tähtsamaks tunnistatud valdkonnas, maaside arendamises, pole telefonifirma aastate jooksul juttudest kuigivõrd kaugemale jõudnud. Samuti on juba aastaid kas või tavalist traadiga telefoni soovinud inimesed mitmes piirkonnas endiselt sidevõrku ühendamata, kuigi digitaalside jõudmisega nende elukohta pidid numbrijärjekorrad ühe hoobiga kaduma. Uute vallutuste tuhinas on aga need Eesti Telefoni jaoks arvatavasti vaid pisiseigad, millele ei tasu tähelepanu pöörata.

Jaga lugu:
Hetkel kuum