Telefonimüük

Pühapäeva hommikul ärkan nõudliku telefonihelina peale.Vene keelt kõnelev noormees teatab mesimagusalt, et on firma X esindaja, kes levitab looduslikke tooteid ja palub vastata mõningatele küsimustele. Kuna uni on nagunii rikutud, nõustun.

Edasi jätkub loogiliselt üles ehitatud küsimustik, mis lõpeb kutsega nende firma toodete esitlusele, sest küsimustikust järeldub, et need vastavad täielikult minu nõudmistele. Keeldun viisakalt. Selle peale soovitakse saada põhjendust ja püütakse mind ümber veenda. Seekord keeldun resoluutsemalt.

Mõni tund hiljem heliseb taas telefon. Helistaja on Mihkli toimetusest ja loeb ette nimekirja ajakirjas tehtud uuendustest. Loomulikult loodetakse mind ajakirja tellijate ringi haarata ja seda soodushinnaga. Püüan viisakalt keelduda ja toon põhjenduseks võimaluse ajakirjaga mujal tutvuda.

Samamoodi meelitatakse mind tellima Päevalehte, ostma Herbalife'i, sõitma Kanaari saartele ja muretsema endale Rootsi sanitaartehnikat. Õnneks ei toimu see kõik ühel pühapäeval.

Samas tunnen end kuidagi kaitsetuna. Kas pole see ikka minu enda otsustada, millist kosmeetikat ma kasutan, kuhu reisin ja millist lugemisvara endale tellin. Võiks ju telefoni välja lülitada, aga lisaks tüütutele müügiagentidele on vahel ka mõni vajalik teade.

Agressiivne privaatruumi tungimine tekitab soovitule vastupidise reaktsiooni -- ma ei telli ei Mihklit ega Päevalehte, ei osta Herbalife'i ega sõida vähemalt mitte selle firma kaudu Kanaaridele. Arvatavasti pole ma ainus.

Aktiivne müük õigustab end kindlasti, aga valida tuleks kohta ja aega. Pühapäeva tahaks niigi kiire ja närvesööva elu juures hoida endale ja oma kõige lähedasematele.